Rock ja gipsy swing

Enne kui ma muusikani jõuan, siis vahepealsed suursündmused.

* Rentisin erekollase jalgratta. 3 kuud = 25 euri, odavam ja mugavam kui bussiga jamada. Pealegi nädalas mõned korrad edasi-tagasi kesklinna vahet 15 km sõita on igati tervislikum. Pühendan talle kunagi päris oma postituse.

* Kohtusin aastakese Belgias töötava Eesti tüdrukuga. Käisin oma siinsete sõpradega ka tema soolaleivapeol, mida ei anna võrrelda mitte ühegi mu varasema kogemusega. Siin on üsna tavaline, et korter omab eraldi sissepääsu ning on 3.-4. korruseline. Seekordsel oli 4 korrust ja 4 elanikku. Kohal oli umbes 60 inimest ning elutoas oli DJ. Kohtusime muuhulgas veel ühe eestlannaga, vahetasin kogemusi belglasesest piltnikuga (situatsiooni- ja arhitektuurifotograafia, põnev), nautisime veini ja õlut ning saime isegi tantsida.
* Matkamas käisin ka ja pilte võib FB-st näha. Kogemusest räägib hiljem üks video.

Seda pilti ei teinud mina

Ühel pühapäevasel õhtupoolikul mängiti ühes kohvikus gipsy swing'i stiilis muusikat. Suuri seelikuid ei olnud, a они пели "День рождения" (piltidel).

Nädala alguses oli keset päeva kohvikutädi pensionileminekupidu. Üle 40 aasta campus Groenenborgeris vastu pidanud ning kõigi tudengite ja õppejõudude suur lemmik. Kogunesime kohviku ees suures fuajees. Kuna ma eeldasin, et tegemist saab olema väikese buffeega väikeses seltskonnas, natuke näksi, tervitus ja kojuminek, siis olin suht üllatunud, nähes lava koos kogu bändivarustusega. Seinal kõrgus tohutu UA poster ja veerandseina suurune kohvikutädi pilt. Inimesed täitsid kogu suure fuajee ära ning tõmbasid automaatselt kahte lehte. 15 minutit sagimist ja tädi Catje kõndis kõigi vahelt läbi lava ette. Siis nautisime umbes pooletunnist rokk-kontserti õppejõudude ja kraadiõppurite bändi poolt. Laulusõnad olid muudetud vastavalt vajadusele, aga minu jaoks polnud niikuinii sõnadel väga vahet. Muusika oli aga väga viis ja tõmbas rahva käima. Jätkusid rohked tänusõnad, kingitused ja hõiskamised, mis lõppeda ei tahtnud ja ajasid tädi nutma.

Bändis laulis ka minu töörühma professor, kes kuuldavasti pidavat olema mitte kõige huvitavam lektor. Küll aga on tal koomikust-mustkunstnikust-lauljast vend, kes kuulub Belgia paroodilisse rokkbändi The Clement Peerens Explosition. Järgneval lool põhines muide üks kohvikukontserdi ümbertehtud lugudest ja ma leidsin selle üsna sümpaatse olevat. Kuna see pole mitte ainult flaami keeles, vaid ka Antwerpeni dialektiga, siis ei oska isegi google translate sellest midagi arvata. Tõlkige, kuidas arvate. Aga dikke võiks siiski tõlkida kui "paksu"... Wikipedia ütleb, et nad laulavad asjadest nagu telekapult, moeküsimused või odava veini halb kvaliteet!

Halloween

Kes vana asja meenutab, sel silm peast välja. Sobib, kuna tegemist on Halloweeniga.
Enamus pildid on telefoniga tehtud. Sry.

Kui meil Eestis on mõned, kes seda ameerikalikku püha õigel päeval mäletavad ja veel mõned, kes sel puhul mingi peo maha peavad, siis siin on selle tähistamine kõvasti rohkem arenenud.

Poed olid täis kõrvitsaid ja kõikvõimalikke õudukateemalisi rekvisiite ning majad nägid välja üks uhkem kui teine (too seal on kõige uhkem, mida kohtasin).

31. oktoobril käisin siin Belgias koos Norra ja Rootsi Lisadega USA püha tähistamas Mehhiko stiilis peol, kus tutvusime mõne hispaanlasega. 

Mehhikos on see ametlik surnute püha (Dia de los Muertos), mida sümboliseerivad pealuud, näomaalingud ning surnute lilled (Cempazúchitl; lad.k. Tagetes erecta).








Naistel on kombeks riietuda surnud mehhiko pruudi stiilis ehk pulmakleidid, näomaalingud ja lilled. Sellega oli ka mingi lugu, aga ma ei mäleta ja google ka mitte. Ju ta mingist armastuses pettunud, hüljatud ja enesetapu teinud pruudist ole.

Toiduporno Belgia stiilis

Kui ma kunagi naasen, siis ma näen ise ka välja kui üks suur broodje:

Loomulikult ei ole ma viitsinud saiast ise pilti teha, sry.

Need on siin kõige tavalisemad eined igaks elujuhtumiks, kõige alla ja kõige peale. Kanaga, krabiga, singiga, ainult aedviljadega, ainult juustuga, tuunikalaga ja siis veel mõnede flaamikeelsete sõnadega, mille tähendust ma veel ei tea. Mõnele neist on lisatud ka smos, mis tähendab põhimõtteliselt majoneesist jms koosnevat kastet. Majoneesi armastavad nad ka. Alati. Eriti friikartulitega, mis on siin üks rahvustoite ning mida saab osta igast kiirtoidu või kebabiputkast või vaid friikatele pühendatud "kohvikutest".

Jätkates saiadega, siis neid on ka muidugi igas kujus ja olekus. Kui teid peaks imelikul kombel huvitama, siis lähemalt võite sellest lugeda siit: http://www.thedutchtable.com/2011/03/ode-to-dutch-sandwich.html

Igatahes on olemas lausa saiaautomaadid, kust saad 24/7 omale müntide eest palakese.

Peale saia, friikate ja majoneesi armastavad nad loomulikult ka vahvleid. Järgnevad vahvlipildid pole minu tehtud, sest netis on palju ilusamad.

On olemas karamellivahvlid (stroopwafel), mida saab igast poest üsna odavalt pakikaupa osta. Teate neid ehk Eestist ka.

Brüsseli vahvlid (erinevad ameeriklaste Belgia vahvlitest konsistentsilt ja vagude sügavuselt jms).
Neid saab osta tänavatelt ja kohvikutest. Kõige paremad on soojad, värsked ja pehmed. Peale võid lasta panna vahukoort, jäätist, šokolaadi, moosi jne.
Poes müüakse neid ka, aga sealt ostes on juures jõhker keemiliselt töödeldud maitse. Nagu ka Eestis müüdavatel minu arvates. Mitte, et ma neid nii meeletult sööks, nagu ilmselt mulje jääb.

Liége vahvlid erinevad Brüsseli omadest seetõttu, et on teistsuguse kujuga, palju kõvemad ja magusamad. Loomulikult võib ka sinna kõike peale kuhjata just teie kujutlusvõime kohaselt. Osta võib niisamuti kohvikutest ja tänavalettidelt.
Ka poes ja automaatides on neid pakendites müügil. Ma aga vihkan neis külmana leiduvaid suhkrutükke. Öeldakse, et poest ostetuna tuleb nad mikrokas ära soojendada, et suhkur ära sulaks, aga ma pole seda teinud, sest pärast esimest kogemust sai kiirelt küllalt.

Loomulikult on Belgiale omased igasugused šokolaadid, millest ma olen tänu Lisale kahte proovida saanud. Väga mõnus tundus küll, aga Eesti omad pidid magusamad olema (teiste sõnad pärast külakosti). Eks te ise otsustate, kui ma tagasi tulen.

Õllesid on küll seinast seina. Nii hinnaliselt, maitselt kui kraadiliselt. Kuna ma eriline gurmaan ei ole (peaasi, et maitsev) ja nimesid ma neil ka ei mäleta, siis ei oska suurt öelda. Tarvo rääkis, et Kwak pidavat parim ja kalleim olema. Ei tea, ei ole süvenenud veel, aga küll jõuab.

Jõuan lõpuks ka natuke vähemtraditsiooniliste ja isetehtud toitude (ja piltide) juurde.

Esiteks on täiesti uskumatu, kui palju ma siin ise kokkama olen hakanud. Mingi hetk olin isegi täielik tervisegurmaan: mandlipiim, 70% juurikad, kala, kana jne. Muide, liha on siin palju kallim kui Eestis. Tahad osta 250g kanafileed, maksa 4-5 eurot (olen harjunud 400g eest 2,5 maksma). Õnneks leidsin hulgilao laadseid poode, kus hinnad on vähe mõistlikumad. Mahla ei ole üldse mõtet osta, liiter maksab 2... euri. Pigem joo sidrunivett ja teed. Poodides leidub selliselt töödeldud piima, mis ei vaja isegi külmakraade enam. Kõige mõistlikum on osta otse küladest, kus talunikel on üles pandud värske piima automaadid. Mine vaid oma pudeliga.

Üks päev välitöödel käies müüdi ühes külakeses oma aia kõrvitsaid. Võtsin julguse kokku ja asusin esimest korda elus päris ise kõrvitsat mõrvama. Kuna ühikaköögi kõige suurem ja kurjem on tavaline pisike koorimisnuga, tegin seda oma taskunoaga. Kokkuvõttes ei olnud see eriti pikem, aga see-eest tugevam ja teravam.

Ma olin mõnda aega päris uhke, et kõrvitsast palju püreesuppi sai, mida jätkus päevadeks, ja veel mõneks... ja veel mõneks. Ja siis kahe nädala pärast viskasin selle lõpu ära, sest no mitte ei läinud enam.

Kui ma parajasti ise ei kokka, siis kokkavad teised. Michalise juures on toimunud õhtusööke, millest esimese teemaks oli "dutchified" indoneesia toit.

Täpsemalt tofu-lihapallid, tofu-kana, riis, pähklid, idud, sojaoad jms. Lisaks mingid huvitavad kastmed ja M tehtud leib (tal on sügav leivategemise hobi). Toit oli ülihea, aga minu jaoks veidi tuline. Õlu aitas.

Mängisime ka lauamänge

Ühel järgmisel korral saime salatit, Lisa (laua otsas) tehtud rootsipäraseid quiche'e, M tehtud leiba ja palju erinevaid juuste. Unustasin mainida, et otse loomulikult on Hollandi kõrval pesitsevas Belgias ka juustud väga teemas.

Õhtu jätkus kokkamise lainelt, kui hakati võistlema pirukate valmistamises. No ma räägin, et sai on popp.

Kes tegi pesto ja oliividega soolaseid kukleid (mul on tunne, et nendest saiadest on paljudel pilt...):

 ja kes tegi tavalisi (tohutuid) kaneelirulle:

Ega ma nalja pärast ei pane siia endast pilte... pärast seda postitust ma ei julge tagasigi tulla.