Uued tuuled

Ae-ae!
Ma mõtlesin ümber ja hakkan otsast peale. Nii, mitte, et ma pildistamise täiesti maha oleks jätnud, aga vahelduseks tahaks videode tegemist rohkem õppida.

Niisiis mõtlesin iseendale ja teile ka ühe väljakutse. Ma üritan filmida millegi või kellegi vaatenurgast ja te peate lihtsalt ära arvama, kelle või mille :).
Esimene tuleb loodetavasti selle nädala lõpuks.

Nii põnev!

Viimane teema

Vabandus 1. Mu fotokas oli paranduses peaaegu kuu aega (loe: 2 nädalat).
Vabandus 2. Idee on, aga teostada ei oska.
Vabandus 3. Ma olen laisk.
Vabandus 4. Jube teema, kes selle välja mõtles! :S
Vabandus 5. Vabandust, et see nii kohutavalt välja kukkus.

Rohkem ma teilt teemasid ei küsi. Ise ka ei paku enam. Piirdun lampi piltide klõpsimisega, mida keegi kuskil ei näe ja mis paiknevad kõvakettal kaustas "sortimata".

Nädal 1: ebasportlik känguru

Kui inspiratisooni ei teki, tuleb seda suruda!
Nüüd on mul plaan täita eri teemasid videode ja fotode näol, alustades sellest nädalast. Kokku saavad juhuslikult valitud inimeste poolt öeldud omadus- ja nimisõnad.

Kristjan rõõmustas mind sõnaga känguru. Hakkasin vaatama soodsaid lennupileteid Austraaliasse. Ita lisas juurde ebasportlik. Hakkasin kahetsema oma esialgset innukust.

Siiski, ma proovin täita selle nädala fototeema: ebasportlik känguru

Viimane õhtu Antwerpenis

Pärast Hollandist saabumist sain kokku oma Belgia lemmikgängiga. Kahjuks Kristijn ja Irissa ei saanud tulla, aga Lisa A, Lisa B, Nanja ja Michalis olid kohal. Mingil hetkel küsisid nad mult, kas ma olen kunagi saanud hästi palju minikingitusi, ja andsid mulle terve kinkekotitäie neid.
Kõik asjad on pildil ja enamusel on mingi väike lugu taga.

Tolle nädala sees käisime ühel õhtul Lasershooting'ut mängimas (ülivinge!) ja tegime suurema grupipildi ka:

Kokkuvõtvalt: 

kui pole enne käinud mujal teadustööd tegemas (või sellega kokku puutunud), siis soovitan üsna tugevalt see kogemus saada. Paned oma kodülikooli perspektiivi ja oskad palju paremini ka ennast oma töös organiseerida. Mina sain sealt ainult hunniku enesekindlust oma asju ise ajada ning ka kamba toredaid sõpru. Näiteks K&I (need 2 paremal) kutsusid mind oma aprilli lõpus toimuvasse pulma, kuhu juba lennupiletki olemas on ;) 

Varsti saan Belgiast uuesti kirjutada. Aga mitte enne kahte kuud, sest kohe kirjutada on ju igav.

Nederland, baby!

Täpselt aasta tagasi osales meie linnuökoloogia rühma välitöödel ka Hollandist pärit Anne. Sain temaga sõbraks ning käisin tal oma viimasel Belgia nädalavahetusel külas.

Ta oli kõik väga sobivalt ära planeerinud.
Sõitsin rongiga Amsterdami, kus ta mulle vastu tuli. Edasi kihutasime järgmise rongiga mere äärde. Pean mainima, et Hollandis on rongipiletite hinnad tunduvalt kallimad kui Belgias. Kui viimases on võimalik saada pilet ükskõik kust kuhu vaid 5 euri eest, siis seal tuleb maksta vastavalt distantsile ja mitte vähe. Kuna ma liikusin koos selle riigi tudengist elanikuga, sain samuti 40% soodustust.
Igatahes, linnas nimega Zaandvoort aan Zee (Zaandvoort mere ääres) sain ära katsuda ka (väga soolase) Atlandi vee. Jalutasime piki randa, kogusime merekarpe ja krabikestasid (pildil).


Nägime paari hullu, kes külma ja tuult trotsisid ning talisuplust harrastasid.
Nagu näha, siis on rannalähedus üsna kõrgete hoonetega asustatud. Belgias olevat asi veel hullem, eriti, kuna neil seda merepiiri üsna vähe on.
Zaandvoort on isegi üks ilusamaid liivarandu ning Anne sõnul suviti üks inimeste lemmikpaikadest.

Ranna kõrgemal osal tehtud pilt pilvevines päikesest:

Pärast jahutavat tuult tegime kakaopausi rannaäärses kohvikus. (Anne tehtud pilt.) Peal oli vahukoor ja juurde sai tüüpilise hollandi küpsise.

Pärast merd sõitsime tagasi Amsterdami, kus mind ootas rongijaamast väljudes ilus pilt: 

Ma ei arvanud, et see rattateema saaks olla veel suurem, kui ma juba kohanud olin. Samas ei olnud ma veel käinud Euroopa rattapealinnas. Neil oli seal kohe eraldi parkla, kus oli vähemalt 3 korrust ja igal korrusel 2 minikorrust. Kitsalt kõnniteelt maha astudes pidid vaatama vasakule, ega ratturit ei tule, siis vasakule-paremale, ega autot ei tule ja siis uuesti paremale, ega ratturit ei tule. Nii autojuhi kui jalakäijana tuleb karta kaherattalisi, kuna tegemist on tõsiste huligaanidega, kellele on kõik lubatud. Ma ei räägi seda trotsist. Neile ongi kõik lubatud. Jalakäijaid ei lase mitte keegi vabatahtlikult üle tee.

Igatahes, tutvusime (mõlemad) natuke pealinnaga ning sõitsime õhtul Anne ülikoolilinna Groningeni (Hollandi põhjaosas). 

Kõikjal läbivad linna kanalid ja sillakesed. Tänavaid ilmestavad omapärased majad, mis tihedalt koos paiknevad. Igal korteril on omaette sissepääs ja mitu korrust (sama, mis Belgias).

Tegime õhtul ise süüa ka. Ma lihtsalt pean seda mainima, sest ma pole kunagi teinud kartuliputru, kuhu sisse salat ära hekseldada. Juurde paneeritud juust ja joogiks vein/õlu. Super!

Järgmisel päeval tšillisime mööda linna ringi, käisime turul ja tutvusin Groningeniga. Nägin tulbid ka ära!

 Ja ilusa päikeseloojangu.

Teise päeva õhtuks sõitsime A. ema koju, mis asus seekord keset Hollandit. Tutvusin ta õega ja sõime ehtsat õunapirukat. Kuna ma tahtsin näha ka "loodust", siis läksime järgmisel päeval nö rappa. Kuna tegemist on madalmaaga, siis on seal kogu maa täpselt ära planeeritud. Elanike arv on tohutu (ca 17 miljonit) ja nii ei leidu elupaikade kõrvalt just liiga palju ruumi looduse jaoks. Niisiis oli pühapäeva lõunal väga paljud tulnud oma koeri, lapsi ja iseennast jalutama. Õnneks leidus rabas-metsas ka alasid, kus neid nii tihti ei esinenud.

 Mõned jalutasid ka hobust. Üks vaeseke on kaarikutest maha jäänud ja üritab järgi joosta:

 Me läksime klassikalist teed ja jalutasime koera.

 Muuhulgas nägime hirve, kes oli vist kellegi oheliku otsast põgenenud. Leiad?

Näe, siin on.

 Üldiselt oli seal siiski väga ilus loodus ja sai värske õhu kätte küll.

Samal päeval käisime veel Anne ja Carlijn'i isa juures, kohtusin veel kahe koeraga ning lõpuks asusin rongile ja tagasi Antwerpenisse.

Ahjaa, ükssarvikud olid ka seal. Päriselt.

Jaanuar Antwerpenis

Ma olen muuseas juba 2 kuud Eestis olnud, kui te märganud pole. Ma küll kahtlen, et keegi teist siia kogematagi enam satuks, aga tunnen kohustust alustatu lõpule viia (mida küll tavaliselt ei juhtu).

Michalisega metsas

Jätkan jaanuarikuust. Panime Eriku ja Lisaga kokku projekti, mille ma iseseisvalt läbi sain viia ning mille jooksul kogutud andmetega ma nüüdsel ajal ka tegelen.
Asi käis nii:
2 nädalat jutti käisin igal ööl metsas (koos kellegi teisega muidugi, vastasel korral oleks mõned hobused või hokimängijad mu ammu ära söönud). Kontrollisime kiibilugeriga pesakaste, et tuvastada neis linnud. Kui nad olid piisavalt tublid olnud ning iga öö samas kastis maganud, siis viisime nad laborisse, kus järgmisel päeval käitumiskatse tegin. Ja siis panime järgnevatel öödel kirja, kas nad on samas või uues pesakastis või polegi tagasi tulnud.
Lühidalt: kui truuks nad oma ööbimiskohale jäävad ning kui palju mõjutab häiring.

Kui ma olen Eestis öösel metsas kondamist ikka kartnud (pimeduses hiilivate kujude pärast), siis seal harjusin jälle ümber. Keegi ei hiilinud, vaid tuli kohe taskulambiga küsima, kas me oleme seal hobuseid vigastamas. Me vastasime politseile, et ei ole. Seni ei ole enam Kilingi-Nõmmes ka kartnud.

Mida ma igatsema ei jää, on:
1) vihm, mis esines 65% öödest, ja sellega kaasnev ülimudane pinnas
2) murakapõõsad, kuhu linnudki kinni jäid

Ahjaa, tegime üks õhtu ka peatuse piimaautomaadi juures.

Neid on seal külakestes üsna mitmeid tegelikult ning hind ka Eesti mõistes väga soodne. Jõudsime täpselt sel hetkel, kui talumees vahetas anumasse värsket äsja äralüpstud lehma piima. Väga mõnus! Pole väga ammu joonud täiesti ehtsat ja värsket piima.

Muidu ühikate kompleks nägi välja niisugune kui pildil.
Pm 4 sellist hoonet oli koos. Mina elasin teisel korrusel. Väikeseid jänkukesi võis aknast igal pool murulappidel näha. Mitte, et neid mujalgi reaalselt jalaga segada polnud.
See põllumaa siin pildil ulatus tegelikult ümber teise ühika ka. Ühel päeval otsustasid kopamehed tulla (iga hommik kell 7 traktoriga mu akna all), muru üles kaevata... ja siis mulla uuesti peale visata. Oligi juba liiga roheline, noh.

Ühel teisel päeval tegin ise leiba ka. Ikeast sai leivavormi 1,20 euroga. Poest sai all-in-mix'i :) Nii, et tegelikult nägin ma vaeva vaid vee lisamise ja jahuta-kergita-soojenda režiimiga. Aga mineee kui hea see soojalt, või ja hea viilaka Belgia juustuga oli....

London, baby!

Enne kui ma jälle ei viitsi, kasutan töö juures viibimist ära ja kirjutan kohe Londonist ka.
See linn on mind lapsepõlvest saati kummitanud ning olnud üks unistuste reisieesmärkidest. Üldine idee oli minna kaheks päevaks ASAB talvekonverentsile (isiksus ja käitumismehhanismid), millele lisasin poolteist päeva linnaga tutvumiseks. Nagu juba eelnevalt mainitud, sain sinna ja tagasi bussipiletid kokku 10 euro eest.
Päev algas kiirustamisega Antwerpeni kesklinna. Bussi väljumiskohaks oli märgitud tänava nimi ja kirjeldus, et "asub uute jahtidega sadamadoki kõrval". Mõtlesin, et ju seal on siis nii selgelt peatus näha, et rohkem küsimusi ei teki. Jõudsin 30 minutit enne väljumist tänavale ja hakkasin seal edasi-tagasi otsima. Peatust ei olnud mitte kuskil ja uute jahtide mõistest ma kõikide dokkide kõrval aru ei saanud (tänav asuski otse jõe kõrval). Kui kell 5 minutit väljumisest üle oli, sattusin ma paanikasse ja alustasin helistamist Belgiasse, Londonisse, Šotimaale, Iirimaale ja Hollandisse. Kuhuiganes Megabus'i haldajad mind suunasid. Keegi muidugi midagi ei teadnud. Iirimaalt kinnitati mulle, et nemad pole hilinemistest kuulnud ja seega jäin ma maha, mille peale ma neid natuke sõimasin. Õnneks mitte kaua, sest eikusagilt ilmus sadama lähedale vaid 30 minutit hilinenud buss, mille juht mind maheda briti aktsendiga tervitas "Good morning, darling!".

Sõitsime läbi Prantsusmaa La Manche'i tunneli juurde, kus paigutati kõik sõidukid nagu konteineritesse ning rongisõit võis alata.
Londonisse sisenedes oli kuidagi kummaline kõikidest siltidest ja reklaamidest aru saada. Mõtlesin, et suurepärane idee on kõik kohatavad double-deckerid kokku lugeda. Ei, ma ei tea, kust mu lollus pärineb, aga ma vist ei arvanud, et seal kõik bussid kahekordsed on...
Minu lemmik oli see vanaaegne, mida vaid 10 pidavat alles olema. Selle möödudes klõpsusid kõik fotokad.

Igatahes. Jõudnud Victoria Coach Station'isse, hakkasin otsima oma hostelit Hyde Park'i kõrval. Pole vist vaja öeldagi, et see park on tegelikkuses palju suurem kui kaardil... mul läks tubli tund poolteist, et kohale jõuda. Taksole ju raha kulutada ei raatsinud ja bussist-metroost ei teadnud veel midagi.

Hostel oli ebameeldiv üllatus. Eriti võrreldes Saksamaa omaga. Tuba oli ülikitsas kuuele inimesele, niiske, aken ei avanenud ja mingi jura tegi koridoris lärmi. Hommikusöök oli ka hinna sees- röstsai või/moosiga ja piim kellogsiga. Samas, hind oli hea ja asukoht ka. Kaks päeva veetsin tublilt konverentsil. Leidsin kohe alguses ka "sõbrad", kellega niisama jutustada ja lõunal käia. Üritus toimus Londoni loomaia lähedal, mis asus 2,5 km mu hostelist. Kasutasin võimalust rohkem näha ja käisin sinna ja mujale esialgu jalgsi.
Kolmandal päeval muretsesin ka piiramatult kasutatava bussipileti ning trippisin niiviisi kiiremini. Linn on ikka uskumatult jurakas ja kõikjale kõndimine võtab meeletult aega.

Mul õnnestus sõita ka selle vanaaegsega, kus peatuseid teatas rõõmus kontrolör isiklikult. Ka sattusin ma mehega jutustama ning ta lubas mul sõiduajal seista olematu ukse juures ja pildistada, samal ajal tutvustades mulle ümbritsevaid kohti.

Ka siin kujunesid mu lemmikuks need kuldse valgusega varahommikud, mil inimesi veel vähe oli. Ühel sellistest hommikutest sõitsin Tower Bridge'i juurde ja kõndisin seal Thames'i kallast mööda.

 

Astusin varakult avatud kohvikusse ja võtsin hommikusöögiks mingi huvitava võiku. Valisin nii kaua, et leti taga olev noormees hakkas mult küsima, kust ma pärit olen, mis ma Londonis teen jne. Lõpuks pakkus ta mulle võiku kõrvale veel tasuta latte ja leidsin pingikese jõe kaldal, nautides sooja võileiva ja kohviga hommikust päikest. Ülim rahu. 

Turistitasin edasi, nägin vloggerit endaga rääkimas, kujutasin ette, kuidas Voldemort Milleniumi silla ära lõhub ning kohtasin puude otsas papagoisid. Algul oli wtf, aga siis meenus, et need on seal üsna tavalised.

Teiselpool jõge kohtasin rohelist telefoniputkat.

Külmetasin poolteist tundi, et leida õige kadreering, parem valgus ja 2 double-deckerit korraga möödumas (seda juhtus vist vaid 2x!). Olenemata kehvast asukohast, arvasin, et mõte on hea ja esialgu olin rahul ka.

Nüüd aga:
1) liiga palju risu on (majad ja puud)
2) risu häiriks vähem, kui bussid lähemal oleksid
3) keegi ei märkagi neid pisikesi punaseid junne seal taga
4) kuju ja pink segavad
...

Ma olen lihtsalt pettunud, et miski välja ei tule.

Sealne liiklemine, nii jalgsi kui sõidukis, nõuab ülimat osavust ja jõhkrat huligaansust- ummikud, peaaegu alla aetud jalakäijad (kedagi ei huvita punane tuli ja lähenev double-decker) ja inimmasside nagu takistusraja läbimine.

Tagasi sõitsime seekord mitte tunnelist, vaid hoopis praamiga.

Üldiselt oli London tore ja jäin üsna rahule. Aega jäi kahjuks väheks, et nt muuseumitessegi (mind huvitasid just loodus ja teadus) vaadata ning järgmine kord tahaks minna juba koos teise Londoni-huvilise, Taisiga.

Kõiki pilte võib näha siit: http://www.flickr.com/photos/86125512@N02/sets/72157639510497546/

Reedel sõidan Antwerpenisse tagasi ja pean end sundima tihedasse töögraafikusse. Oh joy.