Nederland, baby!

Täpselt aasta tagasi osales meie linnuökoloogia rühma välitöödel ka Hollandist pärit Anne. Sain temaga sõbraks ning käisin tal oma viimasel Belgia nädalavahetusel külas.

Ta oli kõik väga sobivalt ära planeerinud.
Sõitsin rongiga Amsterdami, kus ta mulle vastu tuli. Edasi kihutasime järgmise rongiga mere äärde. Pean mainima, et Hollandis on rongipiletite hinnad tunduvalt kallimad kui Belgias. Kui viimases on võimalik saada pilet ükskõik kust kuhu vaid 5 euri eest, siis seal tuleb maksta vastavalt distantsile ja mitte vähe. Kuna ma liikusin koos selle riigi tudengist elanikuga, sain samuti 40% soodustust.
Igatahes, linnas nimega Zaandvoort aan Zee (Zaandvoort mere ääres) sain ära katsuda ka (väga soolase) Atlandi vee. Jalutasime piki randa, kogusime merekarpe ja krabikestasid (pildil).


Nägime paari hullu, kes külma ja tuult trotsisid ning talisuplust harrastasid.
Nagu näha, siis on rannalähedus üsna kõrgete hoonetega asustatud. Belgias olevat asi veel hullem, eriti, kuna neil seda merepiiri üsna vähe on.
Zaandvoort on isegi üks ilusamaid liivarandu ning Anne sõnul suviti üks inimeste lemmikpaikadest.

Ranna kõrgemal osal tehtud pilt pilvevines päikesest:

Pärast jahutavat tuult tegime kakaopausi rannaäärses kohvikus. (Anne tehtud pilt.) Peal oli vahukoor ja juurde sai tüüpilise hollandi küpsise.

Pärast merd sõitsime tagasi Amsterdami, kus mind ootas rongijaamast väljudes ilus pilt: 

Ma ei arvanud, et see rattateema saaks olla veel suurem, kui ma juba kohanud olin. Samas ei olnud ma veel käinud Euroopa rattapealinnas. Neil oli seal kohe eraldi parkla, kus oli vähemalt 3 korrust ja igal korrusel 2 minikorrust. Kitsalt kõnniteelt maha astudes pidid vaatama vasakule, ega ratturit ei tule, siis vasakule-paremale, ega autot ei tule ja siis uuesti paremale, ega ratturit ei tule. Nii autojuhi kui jalakäijana tuleb karta kaherattalisi, kuna tegemist on tõsiste huligaanidega, kellele on kõik lubatud. Ma ei räägi seda trotsist. Neile ongi kõik lubatud. Jalakäijaid ei lase mitte keegi vabatahtlikult üle tee.

Igatahes, tutvusime (mõlemad) natuke pealinnaga ning sõitsime õhtul Anne ülikoolilinna Groningeni (Hollandi põhjaosas). 

Kõikjal läbivad linna kanalid ja sillakesed. Tänavaid ilmestavad omapärased majad, mis tihedalt koos paiknevad. Igal korteril on omaette sissepääs ja mitu korrust (sama, mis Belgias).

Tegime õhtul ise süüa ka. Ma lihtsalt pean seda mainima, sest ma pole kunagi teinud kartuliputru, kuhu sisse salat ära hekseldada. Juurde paneeritud juust ja joogiks vein/õlu. Super!

Järgmisel päeval tšillisime mööda linna ringi, käisime turul ja tutvusin Groningeniga. Nägin tulbid ka ära!

 Ja ilusa päikeseloojangu.

Teise päeva õhtuks sõitsime A. ema koju, mis asus seekord keset Hollandit. Tutvusin ta õega ja sõime ehtsat õunapirukat. Kuna ma tahtsin näha ka "loodust", siis läksime järgmisel päeval nö rappa. Kuna tegemist on madalmaaga, siis on seal kogu maa täpselt ära planeeritud. Elanike arv on tohutu (ca 17 miljonit) ja nii ei leidu elupaikade kõrvalt just liiga palju ruumi looduse jaoks. Niisiis oli pühapäeva lõunal väga paljud tulnud oma koeri, lapsi ja iseennast jalutama. Õnneks leidus rabas-metsas ka alasid, kus neid nii tihti ei esinenud.

 Mõned jalutasid ka hobust. Üks vaeseke on kaarikutest maha jäänud ja üritab järgi joosta:

 Me läksime klassikalist teed ja jalutasime koera.

 Muuhulgas nägime hirve, kes oli vist kellegi oheliku otsast põgenenud. Leiad?

Näe, siin on.

 Üldiselt oli seal siiski väga ilus loodus ja sai värske õhu kätte küll.

Samal päeval käisime veel Anne ja Carlijn'i isa juures, kohtusin veel kahe koeraga ning lõpuks asusin rongile ja tagasi Antwerpenisse.

Ahjaa, ükssarvikud olid ka seal. Päriselt.