London, baby!

Enne kui ma jälle ei viitsi, kasutan töö juures viibimist ära ja kirjutan kohe Londonist ka.
See linn on mind lapsepõlvest saati kummitanud ning olnud üks unistuste reisieesmärkidest. Üldine idee oli minna kaheks päevaks ASAB talvekonverentsile (isiksus ja käitumismehhanismid), millele lisasin poolteist päeva linnaga tutvumiseks. Nagu juba eelnevalt mainitud, sain sinna ja tagasi bussipiletid kokku 10 euro eest.
Päev algas kiirustamisega Antwerpeni kesklinna. Bussi väljumiskohaks oli märgitud tänava nimi ja kirjeldus, et "asub uute jahtidega sadamadoki kõrval". Mõtlesin, et ju seal on siis nii selgelt peatus näha, et rohkem küsimusi ei teki. Jõudsin 30 minutit enne väljumist tänavale ja hakkasin seal edasi-tagasi otsima. Peatust ei olnud mitte kuskil ja uute jahtide mõistest ma kõikide dokkide kõrval aru ei saanud (tänav asuski otse jõe kõrval). Kui kell 5 minutit väljumisest üle oli, sattusin ma paanikasse ja alustasin helistamist Belgiasse, Londonisse, Šotimaale, Iirimaale ja Hollandisse. Kuhuiganes Megabus'i haldajad mind suunasid. Keegi muidugi midagi ei teadnud. Iirimaalt kinnitati mulle, et nemad pole hilinemistest kuulnud ja seega jäin ma maha, mille peale ma neid natuke sõimasin. Õnneks mitte kaua, sest eikusagilt ilmus sadama lähedale vaid 30 minutit hilinenud buss, mille juht mind maheda briti aktsendiga tervitas "Good morning, darling!".

Sõitsime läbi Prantsusmaa La Manche'i tunneli juurde, kus paigutati kõik sõidukid nagu konteineritesse ning rongisõit võis alata.
Londonisse sisenedes oli kuidagi kummaline kõikidest siltidest ja reklaamidest aru saada. Mõtlesin, et suurepärane idee on kõik kohatavad double-deckerid kokku lugeda. Ei, ma ei tea, kust mu lollus pärineb, aga ma vist ei arvanud, et seal kõik bussid kahekordsed on...
Minu lemmik oli see vanaaegne, mida vaid 10 pidavat alles olema. Selle möödudes klõpsusid kõik fotokad.

Igatahes. Jõudnud Victoria Coach Station'isse, hakkasin otsima oma hostelit Hyde Park'i kõrval. Pole vist vaja öeldagi, et see park on tegelikkuses palju suurem kui kaardil... mul läks tubli tund poolteist, et kohale jõuda. Taksole ju raha kulutada ei raatsinud ja bussist-metroost ei teadnud veel midagi.

Hostel oli ebameeldiv üllatus. Eriti võrreldes Saksamaa omaga. Tuba oli ülikitsas kuuele inimesele, niiske, aken ei avanenud ja mingi jura tegi koridoris lärmi. Hommikusöök oli ka hinna sees- röstsai või/moosiga ja piim kellogsiga. Samas, hind oli hea ja asukoht ka. Kaks päeva veetsin tublilt konverentsil. Leidsin kohe alguses ka "sõbrad", kellega niisama jutustada ja lõunal käia. Üritus toimus Londoni loomaia lähedal, mis asus 2,5 km mu hostelist. Kasutasin võimalust rohkem näha ja käisin sinna ja mujale esialgu jalgsi.
Kolmandal päeval muretsesin ka piiramatult kasutatava bussipileti ning trippisin niiviisi kiiremini. Linn on ikka uskumatult jurakas ja kõikjale kõndimine võtab meeletult aega.

Mul õnnestus sõita ka selle vanaaegsega, kus peatuseid teatas rõõmus kontrolör isiklikult. Ka sattusin ma mehega jutustama ning ta lubas mul sõiduajal seista olematu ukse juures ja pildistada, samal ajal tutvustades mulle ümbritsevaid kohti.

Ka siin kujunesid mu lemmikuks need kuldse valgusega varahommikud, mil inimesi veel vähe oli. Ühel sellistest hommikutest sõitsin Tower Bridge'i juurde ja kõndisin seal Thames'i kallast mööda.

 

Astusin varakult avatud kohvikusse ja võtsin hommikusöögiks mingi huvitava võiku. Valisin nii kaua, et leti taga olev noormees hakkas mult küsima, kust ma pärit olen, mis ma Londonis teen jne. Lõpuks pakkus ta mulle võiku kõrvale veel tasuta latte ja leidsin pingikese jõe kaldal, nautides sooja võileiva ja kohviga hommikust päikest. Ülim rahu. 

Turistitasin edasi, nägin vloggerit endaga rääkimas, kujutasin ette, kuidas Voldemort Milleniumi silla ära lõhub ning kohtasin puude otsas papagoisid. Algul oli wtf, aga siis meenus, et need on seal üsna tavalised.

Teiselpool jõge kohtasin rohelist telefoniputkat.

Külmetasin poolteist tundi, et leida õige kadreering, parem valgus ja 2 double-deckerit korraga möödumas (seda juhtus vist vaid 2x!). Olenemata kehvast asukohast, arvasin, et mõte on hea ja esialgu olin rahul ka.

Nüüd aga:
1) liiga palju risu on (majad ja puud)
2) risu häiriks vähem, kui bussid lähemal oleksid
3) keegi ei märkagi neid pisikesi punaseid junne seal taga
4) kuju ja pink segavad
...

Ma olen lihtsalt pettunud, et miski välja ei tule.

Sealne liiklemine, nii jalgsi kui sõidukis, nõuab ülimat osavust ja jõhkrat huligaansust- ummikud, peaaegu alla aetud jalakäijad (kedagi ei huvita punane tuli ja lähenev double-decker) ja inimmasside nagu takistusraja läbimine.

Tagasi sõitsime seekord mitte tunnelist, vaid hoopis praamiga.

Üldiselt oli London tore ja jäin üsna rahule. Aega jäi kahjuks väheks, et nt muuseumitessegi (mind huvitasid just loodus ja teadus) vaadata ning järgmine kord tahaks minna juba koos teise Londoni-huvilise, Taisiga.

Kõiki pilte võib näha siit: http://www.flickr.com/photos/86125512@N02/sets/72157639510497546/

Reedel sõidan Antwerpenisse tagasi ja pean end sundima tihedasse töögraafikusse. Oh joy.