Päris palju on. Võib öelda, et olen õhupallide alal suhteliselt spetsialist. Eriti kollaste. Neid üritan ma alati endast eemale lüüa. Mõlemal korral on nad vastu pannud, mistõttu on mu pingutused seni ebaõnnestunud. Tulevasel sünnipäevapeol aga kavatsen ära teha 70-le õhupallile....
Igatahes on see olnud aastaga kaasaskäiv ebameeldiv kogemus, mistõttu on mul kollaste õhupallide foobia. Selle sümboliks on see pilt, mis räägib värvist ja vaablasest (=valu).
Ootasin hetke, mil see tegelane oma murus ronimisega jõuaks täpselt kollaste lillede taustale, aga see ei olnud lihtne. Esiteks jäi liikumistrajektoori valimisel peale tema soov ja teiseks on mu fotoka kit-objektiivi automaatfookus pärast parandust väheke kinnikiiluv. Seetõttu pean enamuse tööst ise ära tegema, aga liikuva objekti puhul on see võrdlemisi keeruline ja ma ei ole osav.
Tegelt mulle meeldib pilt mitmes mõttes:
1) ta piilub nii armsalt kõrte vahelt
2) leht tekitab veidi sügisest tunnet
3) sain täpselt pildile, mida tahtsin
Mind häirib veidi aga lillede liigne kaugus ja ühe ülemise kõrre puuduv ots. Riivab silma.
Muusosas ei suutnud ma ka otsustada, kumb on parem. Kas see, kus roheline värv on vähemaks võetud, või originaalne? Ma vist eelistan esimest, sest see on huvitavam ja alati ei peagi kõik liiga naturaalne olema.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)




0 comments:
Postita kommentaar