Rock ja gipsy swing

Enne kui ma muusikani jõuan, siis vahepealsed suursündmused.

* Rentisin erekollase jalgratta. 3 kuud = 25 euri, odavam ja mugavam kui bussiga jamada. Pealegi nädalas mõned korrad edasi-tagasi kesklinna vahet 15 km sõita on igati tervislikum. Pühendan talle kunagi päris oma postituse.

* Kohtusin aastakese Belgias töötava Eesti tüdrukuga. Käisin oma siinsete sõpradega ka tema soolaleivapeol, mida ei anna võrrelda mitte ühegi mu varasema kogemusega. Siin on üsna tavaline, et korter omab eraldi sissepääsu ning on 3.-4. korruseline. Seekordsel oli 4 korrust ja 4 elanikku. Kohal oli umbes 60 inimest ning elutoas oli DJ. Kohtusime muuhulgas veel ühe eestlannaga, vahetasin kogemusi belglasesest piltnikuga (situatsiooni- ja arhitektuurifotograafia, põnev), nautisime veini ja õlut ning saime isegi tantsida.
* Matkamas käisin ka ja pilte võib FB-st näha. Kogemusest räägib hiljem üks video.

Seda pilti ei teinud mina

Ühel pühapäevasel õhtupoolikul mängiti ühes kohvikus gipsy swing'i stiilis muusikat. Suuri seelikuid ei olnud, a они пели "День рождения" (piltidel).

Nädala alguses oli keset päeva kohvikutädi pensionileminekupidu. Üle 40 aasta campus Groenenborgeris vastu pidanud ning kõigi tudengite ja õppejõudude suur lemmik. Kogunesime kohviku ees suures fuajees. Kuna ma eeldasin, et tegemist saab olema väikese buffeega väikeses seltskonnas, natuke näksi, tervitus ja kojuminek, siis olin suht üllatunud, nähes lava koos kogu bändivarustusega. Seinal kõrgus tohutu UA poster ja veerandseina suurune kohvikutädi pilt. Inimesed täitsid kogu suure fuajee ära ning tõmbasid automaatselt kahte lehte. 15 minutit sagimist ja tädi Catje kõndis kõigi vahelt läbi lava ette. Siis nautisime umbes pooletunnist rokk-kontserti õppejõudude ja kraadiõppurite bändi poolt. Laulusõnad olid muudetud vastavalt vajadusele, aga minu jaoks polnud niikuinii sõnadel väga vahet. Muusika oli aga väga viis ja tõmbas rahva käima. Jätkusid rohked tänusõnad, kingitused ja hõiskamised, mis lõppeda ei tahtnud ja ajasid tädi nutma.

Bändis laulis ka minu töörühma professor, kes kuuldavasti pidavat olema mitte kõige huvitavam lektor. Küll aga on tal koomikust-mustkunstnikust-lauljast vend, kes kuulub Belgia paroodilisse rokkbändi The Clement Peerens Explosition. Järgneval lool põhines muide üks kohvikukontserdi ümbertehtud lugudest ja ma leidsin selle üsna sümpaatse olevat. Kuna see pole mitte ainult flaami keeles, vaid ka Antwerpeni dialektiga, siis ei oska isegi google translate sellest midagi arvata. Tõlkige, kuidas arvate. Aga dikke võiks siiski tõlkida kui "paksu"... Wikipedia ütleb, et nad laulavad asjadest nagu telekapult, moeküsimused või odava veini halb kvaliteet!