Toiduporno Belgia stiilis

Kui ma kunagi naasen, siis ma näen ise ka välja kui üks suur broodje:

Loomulikult ei ole ma viitsinud saiast ise pilti teha, sry.

Need on siin kõige tavalisemad eined igaks elujuhtumiks, kõige alla ja kõige peale. Kanaga, krabiga, singiga, ainult aedviljadega, ainult juustuga, tuunikalaga ja siis veel mõnede flaamikeelsete sõnadega, mille tähendust ma veel ei tea. Mõnele neist on lisatud ka smos, mis tähendab põhimõtteliselt majoneesist jms koosnevat kastet. Majoneesi armastavad nad ka. Alati. Eriti friikartulitega, mis on siin üks rahvustoite ning mida saab osta igast kiirtoidu või kebabiputkast või vaid friikatele pühendatud "kohvikutest".

Jätkates saiadega, siis neid on ka muidugi igas kujus ja olekus. Kui teid peaks imelikul kombel huvitama, siis lähemalt võite sellest lugeda siit: http://www.thedutchtable.com/2011/03/ode-to-dutch-sandwich.html

Igatahes on olemas lausa saiaautomaadid, kust saad 24/7 omale müntide eest palakese.

Peale saia, friikate ja majoneesi armastavad nad loomulikult ka vahvleid. Järgnevad vahvlipildid pole minu tehtud, sest netis on palju ilusamad.

On olemas karamellivahvlid (stroopwafel), mida saab igast poest üsna odavalt pakikaupa osta. Teate neid ehk Eestist ka.

Brüsseli vahvlid (erinevad ameeriklaste Belgia vahvlitest konsistentsilt ja vagude sügavuselt jms).
Neid saab osta tänavatelt ja kohvikutest. Kõige paremad on soojad, värsked ja pehmed. Peale võid lasta panna vahukoort, jäätist, šokolaadi, moosi jne.
Poes müüakse neid ka, aga sealt ostes on juures jõhker keemiliselt töödeldud maitse. Nagu ka Eestis müüdavatel minu arvates. Mitte, et ma neid nii meeletult sööks, nagu ilmselt mulje jääb.

Liége vahvlid erinevad Brüsseli omadest seetõttu, et on teistsuguse kujuga, palju kõvemad ja magusamad. Loomulikult võib ka sinna kõike peale kuhjata just teie kujutlusvõime kohaselt. Osta võib niisamuti kohvikutest ja tänavalettidelt.
Ka poes ja automaatides on neid pakendites müügil. Ma aga vihkan neis külmana leiduvaid suhkrutükke. Öeldakse, et poest ostetuna tuleb nad mikrokas ära soojendada, et suhkur ära sulaks, aga ma pole seda teinud, sest pärast esimest kogemust sai kiirelt küllalt.

Loomulikult on Belgiale omased igasugused šokolaadid, millest ma olen tänu Lisale kahte proovida saanud. Väga mõnus tundus küll, aga Eesti omad pidid magusamad olema (teiste sõnad pärast külakosti). Eks te ise otsustate, kui ma tagasi tulen.

Õllesid on küll seinast seina. Nii hinnaliselt, maitselt kui kraadiliselt. Kuna ma eriline gurmaan ei ole (peaasi, et maitsev) ja nimesid ma neil ka ei mäleta, siis ei oska suurt öelda. Tarvo rääkis, et Kwak pidavat parim ja kalleim olema. Ei tea, ei ole süvenenud veel, aga küll jõuab.

Jõuan lõpuks ka natuke vähemtraditsiooniliste ja isetehtud toitude (ja piltide) juurde.

Esiteks on täiesti uskumatu, kui palju ma siin ise kokkama olen hakanud. Mingi hetk olin isegi täielik tervisegurmaan: mandlipiim, 70% juurikad, kala, kana jne. Muide, liha on siin palju kallim kui Eestis. Tahad osta 250g kanafileed, maksa 4-5 eurot (olen harjunud 400g eest 2,5 maksma). Õnneks leidsin hulgilao laadseid poode, kus hinnad on vähe mõistlikumad. Mahla ei ole üldse mõtet osta, liiter maksab 2... euri. Pigem joo sidrunivett ja teed. Poodides leidub selliselt töödeldud piima, mis ei vaja isegi külmakraade enam. Kõige mõistlikum on osta otse küladest, kus talunikel on üles pandud värske piima automaadid. Mine vaid oma pudeliga.

Üks päev välitöödel käies müüdi ühes külakeses oma aia kõrvitsaid. Võtsin julguse kokku ja asusin esimest korda elus päris ise kõrvitsat mõrvama. Kuna ühikaköögi kõige suurem ja kurjem on tavaline pisike koorimisnuga, tegin seda oma taskunoaga. Kokkuvõttes ei olnud see eriti pikem, aga see-eest tugevam ja teravam.

Ma olin mõnda aega päris uhke, et kõrvitsast palju püreesuppi sai, mida jätkus päevadeks, ja veel mõneks... ja veel mõneks. Ja siis kahe nädala pärast viskasin selle lõpu ära, sest no mitte ei läinud enam.

Kui ma parajasti ise ei kokka, siis kokkavad teised. Michalise juures on toimunud õhtusööke, millest esimese teemaks oli "dutchified" indoneesia toit.

Täpsemalt tofu-lihapallid, tofu-kana, riis, pähklid, idud, sojaoad jms. Lisaks mingid huvitavad kastmed ja M tehtud leib (tal on sügav leivategemise hobi). Toit oli ülihea, aga minu jaoks veidi tuline. Õlu aitas.

Mängisime ka lauamänge

Ühel järgmisel korral saime salatit, Lisa (laua otsas) tehtud rootsipäraseid quiche'e, M tehtud leiba ja palju erinevaid juuste. Unustasin mainida, et otse loomulikult on Hollandi kõrval pesitsevas Belgias ka juustud väga teemas.

Õhtu jätkus kokkamise lainelt, kui hakati võistlema pirukate valmistamises. No ma räägin, et sai on popp.

Kes tegi pesto ja oliividega soolaseid kukleid (mul on tunne, et nendest saiadest on paljudel pilt...):

 ja kes tegi tavalisi (tohutuid) kaneelirulle:

Ega ma nalja pärast ei pane siia endast pilte... pärast seda postitust ma ei julge tagasigi tulla.