Hoi, mis Eestis toimub?
Tegelt ärge öelge, sest ma tulen varsti KOJU! Tahan juba pikki pimedaid õhtuid pere, kamina, mandariinide ja jõulutulede seltsis. Teiseks tahaks juba teid näha.
Hetkel naudin päevi Brüsselis ning õpin tegema vahet 4. ja 8. aastasel lapsel. Muuhulgas ka ootan oma kunagist lendu ja unistan 18ndal toimuvast opist.
Kölnist ja Londonist kirjutan kunagi hiljem vasaku käega.
Ahoi, kaas(kodu)maalased!
Ma siin tegelen hetkel reisimistega. Belgiast jäi väheks ja tõmbasin eelmisel nädalal Saksamaale Kölni linnakesse. Kuigi -kene lõpp on siin lausa piinavalt vale, arvestades neid sadu tuhandeid inimesi, kes must põhimõtteliselt üle ja läbi käisid. Räägin ja näitan fantastilist Kölni väheke hiljem. Seniks aga väike teaser.
Ma siin tegelen hetkel reisimistega. Belgiast jäi väheks ja tõmbasin eelmisel nädalal Saksamaale Kölni linnakesse. Kuigi -kene lõpp on siin lausa piinavalt vale, arvestades neid sadu tuhandeid inimesi, kes must põhimõtteliselt üle ja läbi käisid. Räägin ja näitan fantastilist Kölni väheke hiljem. Seniks aga väike teaser.
Sellest tahtsid osa saada ka mõned rõõmsad daamid, aga ei tea, kas sai hõõgvein või vanus neile saatuseks, kuid värviliste politseiautode ja seksikate ükssarvikute otsas ma neid ei näinud. Ega sellise kiiruse peale oleks nad otsa asemel ka ees lõpetanud.
Homme hommikul sõidan Londonisse. Ülima eesmärgiga kaheks päevaks konverentsile ning natuke näpistasin mõne päeva ka linnaga tutvumiseks. Arvestades, et London on lapsepõlvest saati mu suur eesmärk olnud, siis ei maksa imestada detailset google'i abil koostatud kaarti. Märkisin üles kõik huviobjektid, bussid, turud, trajektoorid, taskukohased söögikohad jms. Isegi Hyde Park'i kaardi printisin, kuna ma selle kõrval ööbin. Vast piisab. Esialgu pidime Lisaga koos minema, aga ta leidis, et on viimasel ajal liiga palju konverentsidel käinud ja töö on tegemata. Ega ta on küll jah käinud. Vabsjee lihtne on keset Euroopat elada, sest kõikidel väiksematel istumistel on võimalik sõrmenipsuga osaleda. Eestist väga sellistel ei käi, sest tulu ei kaalu kulu üles: maksa osalustasu, otsi odavaid lende/bussisõite/vms, mis ligilähedalegi viiksid, otsi normaalset hotelli, mida sa pärast transporti veel jaksaksid maksta. Pluss söök jne. Ja seda kõike a la kahe päeva ja mitte eriti suure konverentsi jaoks? No way, José.
Tegelt tahtsin rääkida belglastest. Ma ei imesta, et nad nõnda sõbralikud, lahked, rõõmsad, abivalmid ja veel-mitu-head-omadussõna on. Siin on lausa ülivägaheaolu ühiskond! Doktorantide stipp kuus on ca 1800 eurot. Ja ma pean ütlema, et tarbekaupade hinnad ei ole siin liiga palju kallimad kui Eestis. Kolleegid räägivad, et kulutavad koos üüriga enamasti 700-900 eurot kuus. Kui ma saaks iga kuu 1000 euri kõrvale panna, oleks ma ammu miljonär ja peituks kuskil Amazonase vihmametsas, pildistamas haruldasi linde oma megaägeda teleobjektiiviga. Raha rahaks, aga tööd peab siin ka rohkem tegema. Millest on muidugi ka teadustöö kvaliteet kõrgem ja seletab selle töörühma tugevust teadusmaastikul.
Tagasi belglaste ellusuhtumise juurde. See on positiivne! Ma armastan inimesi ja eriti neid, kes naeratavad ja naerma ajavad. Lihtsalt tänaval möödudes, poes, bussis... Olenemata sellest, et siin on enamasti pilves ja hoovihmane. Antwerpen hakkab mulle iga päevaga üha rohkem meeldima.
Järgmise lõiguga tervitan Piretit!
Kas ma rääkisin siinsest keskkonnahoiust? Nad sorteerivad prügi miljonil erineval viisil, millest nad isegi päris täpselt aru ei saa. See on lausa uskumatu kui palju erinevaid prügikaste võib olla.
Ca 80% mu tutvusringkonna inimestest ei söö enam tuunikala ning ostavad vaid ökoasju. Pooled on üldse taimetoitlased. Tuule-, päikese-, hüdroenergia. Jalgrattad, rongid. Kokkuvõttes üritavad nad olla keskkonnasõbralikud. Samas on neil siin ka 10 miljonit inimest ning nad on selleks lausa kohustatud.
PS: 19.12 või 20.12 on jõulupidu Pikal tn-l (vaataks allesjäänud näod üle). Tule ise ja võta munaliköör või hõõgvein kaasa. Piparkook ja mandariin ei tee ka halba!
PPS: Ma ei tea, kui sassis mu tuba sel ajal on... võib-olla meenutab Halloweeni. Kertu, võta purk kaasa, saad ämmule sõbra. Või söögipoolise.
OK, mates! Off to the bloody London soon!
Enne kui ma muusikani jõuan, siis vahepealsed suursündmused.
* Rentisin erekollase jalgratta. 3 kuud = 25 euri, odavam ja mugavam kui bussiga jamada. Pealegi nädalas mõned korrad edasi-tagasi kesklinna vahet 15 km sõita on igati tervislikum. Pühendan talle kunagi päris oma postituse.
* Kohtusin aastakese Belgias töötava Eesti tüdrukuga. Käisin oma siinsete sõpradega ka tema soolaleivapeol, mida ei anna võrrelda mitte ühegi mu varasema kogemusega. Siin on üsna tavaline, et korter omab eraldi sissepääsu ning on 3.-4. korruseline. Seekordsel oli 4 korrust ja 4 elanikku. Kohal oli umbes 60 inimest ning elutoas oli DJ. Kohtusime muuhulgas veel ühe eestlannaga, vahetasin kogemusi belglasesest piltnikuga (situatsiooni- ja arhitektuurifotograafia, põnev), nautisime veini ja õlut ning saime isegi tantsida.
* Matkamas käisin ka ja pilte võib FB-st näha. Kogemusest räägib hiljem üks video.
Ühel pühapäevasel õhtupoolikul mängiti ühes kohvikus gipsy swing'i stiilis muusikat. Suuri seelikuid ei olnud, a они пели "День рождения" (piltidel).
Nädala alguses oli keset päeva kohvikutädi pensionileminekupidu. Üle 40 aasta campus Groenenborgeris vastu pidanud ning kõigi tudengite ja õppejõudude suur lemmik. Kogunesime kohviku ees suures fuajees. Kuna ma eeldasin, et tegemist saab olema väikese buffeega väikeses seltskonnas, natuke näksi, tervitus ja kojuminek, siis olin suht üllatunud, nähes lava koos kogu bändivarustusega. Seinal kõrgus tohutu UA poster ja veerandseina suurune kohvikutädi pilt. Inimesed täitsid kogu suure fuajee ära ning tõmbasid automaatselt kahte lehte. 15 minutit sagimist ja tädi Catje kõndis kõigi vahelt läbi lava ette. Siis nautisime umbes pooletunnist rokk-kontserti õppejõudude ja kraadiõppurite bändi poolt. Laulusõnad olid muudetud vastavalt vajadusele, aga minu jaoks polnud niikuinii sõnadel väga vahet. Muusika oli aga väga viis ja tõmbas rahva käima. Jätkusid rohked tänusõnad, kingitused ja hõiskamised, mis lõppeda ei tahtnud ja ajasid tädi nutma.
Bändis laulis ka minu töörühma professor, kes kuuldavasti pidavat olema mitte kõige huvitavam lektor. Küll aga on tal koomikust-mustkunstnikust-lauljast vend, kes kuulub Belgia paroodilisse rokkbändi The Clement Peerens Explosition. Järgneval lool põhines muide üks kohvikukontserdi ümbertehtud lugudest ja ma leidsin selle üsna sümpaatse olevat. Kuna see pole mitte ainult flaami keeles, vaid ka Antwerpeni dialektiga, siis ei oska isegi google translate sellest midagi arvata. Tõlkige, kuidas arvate. Aga dikke võiks siiski tõlkida kui "paksu"... Wikipedia ütleb, et nad laulavad asjadest nagu telekapult, moeküsimused või odava veini halb kvaliteet!
* Rentisin erekollase jalgratta. 3 kuud = 25 euri, odavam ja mugavam kui bussiga jamada. Pealegi nädalas mõned korrad edasi-tagasi kesklinna vahet 15 km sõita on igati tervislikum. Pühendan talle kunagi päris oma postituse.
* Kohtusin aastakese Belgias töötava Eesti tüdrukuga. Käisin oma siinsete sõpradega ka tema soolaleivapeol, mida ei anna võrrelda mitte ühegi mu varasema kogemusega. Siin on üsna tavaline, et korter omab eraldi sissepääsu ning on 3.-4. korruseline. Seekordsel oli 4 korrust ja 4 elanikku. Kohal oli umbes 60 inimest ning elutoas oli DJ. Kohtusime muuhulgas veel ühe eestlannaga, vahetasin kogemusi belglasesest piltnikuga (situatsiooni- ja arhitektuurifotograafia, põnev), nautisime veini ja õlut ning saime isegi tantsida.
* Matkamas käisin ka ja pilte võib FB-st näha. Kogemusest räägib hiljem üks video.
 |
| Seda pilti ei teinud mina |
Nädala alguses oli keset päeva kohvikutädi pensionileminekupidu. Üle 40 aasta campus Groenenborgeris vastu pidanud ning kõigi tudengite ja õppejõudude suur lemmik. Kogunesime kohviku ees suures fuajees. Kuna ma eeldasin, et tegemist saab olema väikese buffeega väikeses seltskonnas, natuke näksi, tervitus ja kojuminek, siis olin suht üllatunud, nähes lava koos kogu bändivarustusega. Seinal kõrgus tohutu UA poster ja veerandseina suurune kohvikutädi pilt. Inimesed täitsid kogu suure fuajee ära ning tõmbasid automaatselt kahte lehte. 15 minutit sagimist ja tädi Catje kõndis kõigi vahelt läbi lava ette. Siis nautisime umbes pooletunnist rokk-kontserti õppejõudude ja kraadiõppurite bändi poolt. Laulusõnad olid muudetud vastavalt vajadusele, aga minu jaoks polnud niikuinii sõnadel väga vahet. Muusika oli aga väga viis ja tõmbas rahva käima. Jätkusid rohked tänusõnad, kingitused ja hõiskamised, mis lõppeda ei tahtnud ja ajasid tädi nutma.
Bändis laulis ka minu töörühma professor, kes kuuldavasti pidavat olema mitte kõige huvitavam lektor. Küll aga on tal koomikust-mustkunstnikust-lauljast vend, kes kuulub Belgia paroodilisse rokkbändi The Clement Peerens Explosition. Järgneval lool põhines muide üks kohvikukontserdi ümbertehtud lugudest ja ma leidsin selle üsna sümpaatse olevat. Kuna see pole mitte ainult flaami keeles, vaid ka Antwerpeni dialektiga, siis ei oska isegi google translate sellest midagi arvata. Tõlkige, kuidas arvate. Aga dikke võiks siiski tõlkida kui "paksu"... Wikipedia ütleb, et nad laulavad asjadest nagu telekapult, moeküsimused või odava veini halb kvaliteet!
Kes vana asja meenutab, sel silm peast välja. Sobib, kuna tegemist on Halloweeniga.
Enamus pildid on telefoniga tehtud. Sry.
Mehhikos on see ametlik surnute püha (Dia de los Muertos), mida sümboliseerivad pealuud, näomaalingud ning surnute lilled (Cempazúchitl; lad.k. Tagetes erecta).
Naistel on kombeks riietuda surnud mehhiko pruudi stiilis ehk pulmakleidid, näomaalingud ja lilled. Sellega oli ka mingi lugu, aga ma ei mäleta ja google ka mitte. Ju ta mingist armastuses pettunud, hüljatud ja enesetapu teinud pruudist ole.
Enamus pildid on telefoniga tehtud. Sry.
Kui meil Eestis on mõned, kes seda ameerikalikku püha õigel päeval mäletavad ja veel mõned, kes sel puhul mingi peo maha peavad, siis siin on selle tähistamine kõvasti rohkem arenenud.
Poed olid täis kõrvitsaid ja kõikvõimalikke õudukateemalisi rekvisiite ning majad nägid välja üks uhkem kui teine (too seal on kõige uhkem, mida kohtasin).
31. oktoobril käisin siin Belgias koos Norra ja Rootsi Lisadega USA püha tähistamas Mehhiko stiilis peol, kus tutvusime mõne hispaanlasega.
Mehhikos on see ametlik surnute püha (Dia de los Muertos), mida sümboliseerivad pealuud, näomaalingud ning surnute lilled (Cempazúchitl; lad.k. Tagetes erecta).
Naistel on kombeks riietuda surnud mehhiko pruudi stiilis ehk pulmakleidid, näomaalingud ja lilled. Sellega oli ka mingi lugu, aga ma ei mäleta ja google ka mitte. Ju ta mingist armastuses pettunud, hüljatud ja enesetapu teinud pruudist ole.
Kui ma kunagi naasen, siis ma näen ise ka välja kui üks suur broodje:
On olemas karamellivahvlid (stroopwafel), mida saab igast poest üsna odavalt pakikaupa osta. Teate neid ehk Eestist ka.
Brüsseli vahvlid (erinevad ameeriklaste Belgia vahvlitest konsistentsilt ja vagude sügavuselt jms).
Neid saab osta tänavatelt ja kohvikutest. Kõige paremad on soojad, värsked ja pehmed. Peale võid lasta panna vahukoort, jäätist, šokolaadi, moosi jne.
Poes müüakse neid ka, aga sealt ostes on juures jõhker keemiliselt töödeldud maitse. Nagu ka Eestis müüdavatel minu arvates. Mitte, et ma neid nii meeletult sööks, nagu ilmselt mulje jääb.
Liége vahvlid erinevad Brüsseli omadest seetõttu, et on teistsuguse kujuga, palju kõvemad ja magusamad. Loomulikult võib ka sinna kõike peale kuhjata just teie kujutlusvõime kohaselt. Osta võib niisamuti kohvikutest ja tänavalettidelt.
Ka poes ja automaatides on neid pakendites müügil. Ma aga vihkan neis külmana leiduvaid suhkrutükke. Öeldakse, et poest ostetuna tuleb nad mikrokas ära soojendada, et suhkur ära sulaks, aga ma pole seda teinud, sest pärast esimest kogemust sai kiirelt küllalt.
Üks päev välitöödel käies müüdi ühes külakeses oma aia kõrvitsaid. Võtsin julguse kokku ja asusin esimest korda elus päris ise kõrvitsat mõrvama. Kuna ühikaköögi kõige suurem ja kurjem on tavaline pisike koorimisnuga, tegin seda oma taskunoaga. Kokkuvõttes ei olnud see eriti pikem, aga see-eest tugevam ja teravam.
Ma olin mõnda aega päris uhke, et kõrvitsast palju püreesuppi sai, mida jätkus päevadeks, ja veel mõneks... ja veel mõneks. Ja siis kahe nädala pärast viskasin selle lõpu ära, sest no mitte ei läinud enam.
Täpsemalt tofu-lihapallid, tofu-kana, riis, pähklid, idud, sojaoad jms. Lisaks mingid huvitavad kastmed ja M tehtud leib (tal on sügav leivategemise hobi). Toit oli ülihea, aga minu jaoks veidi tuline. Õlu aitas.
Ühel järgmisel korral saime salatit, Lisa (laua otsas) tehtud rootsipäraseid quiche'e, M tehtud leiba ja palju erinevaid juuste. Unustasin mainida, et otse loomulikult on Hollandi kõrval pesitsevas Belgias ka juustud väga teemas.
ja kes tegi tavalisi (tohutuid) kaneelirulle:
Ega ma nalja pärast ei pane siia endast pilte... pärast seda postitust ma ei julge tagasigi tulla.
 |
| Loomulikult ei ole ma viitsinud saiast ise pilti teha, sry. |
Need on siin kõige tavalisemad eined igaks elujuhtumiks, kõige alla ja kõige peale. Kanaga, krabiga, singiga, ainult aedviljadega, ainult juustuga, tuunikalaga ja siis veel mõnede flaamikeelsete sõnadega, mille tähendust ma veel ei tea. Mõnele neist on lisatud ka smos, mis tähendab põhimõtteliselt majoneesist jms koosnevat kastet. Majoneesi armastavad nad ka. Alati. Eriti friikartulitega, mis on siin üks rahvustoite ning mida saab osta igast kiirtoidu või kebabiputkast või vaid friikatele pühendatud "kohvikutest".
Jätkates saiadega, siis neid on ka muidugi igas kujus ja olekus. Kui teid peaks imelikul kombel huvitama, siis lähemalt võite sellest lugeda siit: http://www.thedutchtable.com/2011/03/ode-to-dutch-sandwich.html
Igatahes on olemas lausa saiaautomaadid, kust saad 24/7 omale müntide eest palakese.
Peale saia, friikate ja majoneesi armastavad nad loomulikult ka vahvleid. Järgnevad vahvlipildid pole minu tehtud, sest netis on palju ilusamad.
Brüsseli vahvlid (erinevad ameeriklaste Belgia vahvlitest konsistentsilt ja vagude sügavuselt jms). Neid saab osta tänavatelt ja kohvikutest. Kõige paremad on soojad, värsked ja pehmed. Peale võid lasta panna vahukoort, jäätist, šokolaadi, moosi jne.
Poes müüakse neid ka, aga sealt ostes on juures jõhker keemiliselt töödeldud maitse. Nagu ka Eestis müüdavatel minu arvates. Mitte, et ma neid nii meeletult sööks, nagu ilmselt mulje jääb.
Ka poes ja automaatides on neid pakendites müügil. Ma aga vihkan neis külmana leiduvaid suhkrutükke. Öeldakse, et poest ostetuna tuleb nad mikrokas ära soojendada, et suhkur ära sulaks, aga ma pole seda teinud, sest pärast esimest kogemust sai kiirelt küllalt.
Loomulikult on Belgiale omased igasugused šokolaadid, millest ma olen tänu Lisale kahte proovida saanud. Väga mõnus tundus küll, aga Eesti omad pidid magusamad olema (teiste sõnad pärast külakosti). Eks te ise otsustate, kui ma tagasi tulen.
Õllesid on küll seinast seina. Nii hinnaliselt, maitselt kui kraadiliselt. Kuna ma eriline gurmaan ei ole (peaasi, et maitsev) ja nimesid ma neil ka ei mäleta, siis ei oska suurt öelda. Tarvo rääkis, et Kwak pidavat parim ja kalleim olema. Ei tea, ei ole süvenenud veel, aga küll jõuab.
Jõuan lõpuks ka natuke vähemtraditsiooniliste ja isetehtud toitude (ja piltide) juurde.
Esiteks on täiesti uskumatu, kui palju ma siin ise kokkama olen hakanud. Mingi hetk olin isegi täielik tervisegurmaan: mandlipiim, 70% juurikad, kala, kana jne. Muide, liha on siin palju kallim kui Eestis. Tahad osta 250g kanafileed, maksa 4-5 eurot (olen harjunud 400g eest 2,5 maksma). Õnneks leidsin hulgilao laadseid poode, kus hinnad on vähe mõistlikumad. Mahla ei ole üldse mõtet osta, liiter maksab 2... euri. Pigem joo sidrunivett ja teed. Poodides leidub selliselt töödeldud piima, mis ei vaja isegi külmakraade enam. Kõige mõistlikum on osta otse küladest, kus talunikel on üles pandud värske piima automaadid. Mine vaid oma pudeliga.
Üks päev välitöödel käies müüdi ühes külakeses oma aia kõrvitsaid. Võtsin julguse kokku ja asusin esimest korda elus päris ise kõrvitsat mõrvama. Kuna ühikaköögi kõige suurem ja kurjem on tavaline pisike koorimisnuga, tegin seda oma taskunoaga. Kokkuvõttes ei olnud see eriti pikem, aga see-eest tugevam ja teravam.
Ma olin mõnda aega päris uhke, et kõrvitsast palju püreesuppi sai, mida jätkus päevadeks, ja veel mõneks... ja veel mõneks. Ja siis kahe nädala pärast viskasin selle lõpu ära, sest no mitte ei läinud enam.
Kui ma parajasti ise ei kokka, siis kokkavad teised. Michalise juures on toimunud õhtusööke, millest esimese teemaks oli "dutchified" indoneesia toit.
Täpsemalt tofu-lihapallid, tofu-kana, riis, pähklid, idud, sojaoad jms. Lisaks mingid huvitavad kastmed ja M tehtud leib (tal on sügav leivategemise hobi). Toit oli ülihea, aga minu jaoks veidi tuline. Õlu aitas. |
| Mängisime ka lauamänge |
Õhtu jätkus kokkamise lainelt, kui hakati võistlema pirukate valmistamises. No ma räägin, et sai on popp.
Kes tegi pesto ja oliividega soolaseid kukleid (mul on tunne, et nendest saiadest on paljudel pilt...):
Ega ma nalja pärast ei pane siia endast pilte... pärast seda postitust ma ei julge tagasigi tulla.
Ma võtsin asju ikka väga kergekäeliselt, mis ei ole vist väga üllatav, arvestades, et oma toas ja aktsioonist eemal ongi elu ilusam ja tavalisem.
Tundub, et eilne pommiähvardus oli vägagi tõsine olnud ning kõiki campus'eid kammiti eriti hoolikalt õhtuni välja. Mu UA e-maili aadress on flaami- ja inglisekeelseid pommiteemalisi e-maile täis.
Lõik kõige viimasest:
Natuke teises teemas tänan Maarjat postkaardi ja Joonast šokolaadi eest! Andmeanalüüsid jätkuvad kõvasti rõõmsamal ja magusamal toonil :)
Tundub, et eilne pommiähvardus oli vägagi tõsine olnud ning kõiki campus'eid kammiti eriti hoolikalt õhtuni välja. Mu UA e-maili aadress on flaami- ja inglisekeelseid pommiteemalisi e-maile täis.
Lõik kõige viimasest:
Today, Tuesday, life at the University of Antwerp is back to normal. “We would like to thank the Antwerp police, the people with tracker dogs and all other teams that were working at one of our campuses for their sheer hard work”, says rector Alain Verschoren. “They worked like mad, on a day the police had also lots of other work due to the storm.”Ma tänan neid ka, et mu töökoht õhku ei lennanud.
Natuke teises teemas tänan Maarjat postkaardi ja Joonast šokolaadi eest! Andmeanalüüsid jätkuvad kõvasti rõõmsamal ja magusamal toonil :)
Mina, kes ma elan enamasti uudistesulus kuni keegi mulle midagi vägisi ette ei sööda, juhtusin aga nägema seda:
http://www.ilmajaam.ee/2576406/ilmateenistus-eestis-saabub-tormi-maksimum-homme-hommikul
Nüüd ma siis tean ka täpsemalt, miks meil on laupäevaööst saati selline tuul, et seelik lendab ülepea, aknad möllavad vastu seinu ning puud on pooles vinnas. Jäneseid pole enam näha, ilmselt said need ka minema pühitud. Ei kasutanud oma võimalust päikesega ära, et teile värvilisi, aga imelikke puid tutvustada ja nüüd on nad kõik raagus -.-
Tegelt on megalahe tuul ja jätkuvalt on soe. Kui ma vihmavarjuga kolmanda korruse aknast alla hüppaks, lendaks mõne meetri eemale küll. Ooo! Vihma hakkas sadama. Täpselt nii heitlik siin enamasti ongi. Vaatad õue- ilus sinine taevas, jõuad allakorrusele ja astud välja- sajab.
Täna sai ülikool pommiähvarduse ning kõik hooned on evakueeritud. Ähvardus saabus sobivalt hommikul nii, et ei pidanud isegi tööle minema ja said kohe päeva vabaks. Mugav.
Igatahes on väga raske pikemaid (pildistamis)trippe teha. Tuleb lihtsalt mingi hetk mõtlematult õue joosta ja kõik ilma tujuhood ära kannatada. Ahaa.... näed, jälle sinine taevas ja nagu polekski just sadanud. Ups, mu pesu sai pestud!
Kirjutan varsti uuesti.
http://www.ilmajaam.ee/2576406/ilmateenistus-eestis-saabub-tormi-maksimum-homme-hommikul
Nüüd ma siis tean ka täpsemalt, miks meil on laupäevaööst saati selline tuul, et seelik lendab ülepea, aknad möllavad vastu seinu ning puud on pooles vinnas. Jäneseid pole enam näha, ilmselt said need ka minema pühitud. Ei kasutanud oma võimalust päikesega ära, et teile värvilisi, aga imelikke puid tutvustada ja nüüd on nad kõik raagus -.-
Tegelt on megalahe tuul ja jätkuvalt on soe. Kui ma vihmavarjuga kolmanda korruse aknast alla hüppaks, lendaks mõne meetri eemale küll. Ooo! Vihma hakkas sadama. Täpselt nii heitlik siin enamasti ongi. Vaatad õue- ilus sinine taevas, jõuad allakorrusele ja astud välja- sajab.
Täna sai ülikool pommiähvarduse ning kõik hooned on evakueeritud. Ähvardus saabus sobivalt hommikul nii, et ei pidanud isegi tööle minema ja said kohe päeva vabaks. Mugav.
Igatahes on väga raske pikemaid (pildistamis)trippe teha. Tuleb lihtsalt mingi hetk mõtlematult õue joosta ja kõik ilma tujuhood ära kannatada. Ahaa.... näed, jälle sinine taevas ja nagu polekski just sadanud. Ups, mu pesu sai pestud!
Kirjutan varsti uuesti.
Ma olen aeglane blogija. Ei tasu süüdistada mu vanaks jäänud ja jura täis arvutit, mitteeksisteerivat ajapuudust ega ka kedagi teist.
Kolmas nädal, see ei ole veel rekord mu välismaal elamises, aga läheneb! Igatsust veel pole... siin on üsna tegus elu ja iga päev leiab ikka midagi uut. Internet hoiab ilusti ka suhted soojad. Seega siis "milles on probleemi"? Pealegi ei igatse ma Edgari-uudiseid kõikjalt kuulda.
Umbes iga poole aasta tagant tunnen Eestis olles alati, et juba on liiga kaua kohapeal oldud. Kuna viimati saigi kihku rahuldada veebruaris (mis oli ju 8 kuud tagasi!), siis siinne semester teeb selle koos lisanditega kõvasti tasa. Näiteks detsembri algul läheme Lisaga Londonisse konverentsile (2 piletit Antwerpenist edasi-tagasi vaid 19 eurot!). Novembris silkan Hollandisse külla. Võib-olla jõuan jaanuaris ka Saksamaale. Augustis lähen (loodetavasti) Jaapanisse. Alati mahub sinna vahele veel midagi, aga eks näis.
Tuleme nüüd tagasi Belgiasse.
Üldiselt teeme nelja erinevat eksperimenti. Mõnda ka samaaegselt, mistõttu on mõni päev kohe väga tihe.
Näiteks telemeetria abil tihaste järele luuramine. Heldimusega tulid meelde mu baka- ja magistritöö, kuni meenus, mis ma sinna kirja panin...
Kahjuks on telemeetria siiski ebamäärane, mistõttu pidime selle katse lugema ebaõnnestunuks ning viskasime vähemalt ajutiselt kõrvale.
Levinuim mulle esitatud küsimus on "mis sa seal siis teed ka?"
Praktika on näidanud, et sellele ei tohi vastata liiga põhjalikult. Piisab: "Katseid lindudega. Uurime käitumist ja toitumist. Aga tead, kui palju siin vihma sajab!..."
Langedes liialt detailidesse, pistetakse vahele näiteks "kuidas seal ka hinnad on?". Samas võidakse küsida nii palju, et mul kulub mitmeid päevi selgitamiseks. Ärge saage valesti aru- mulle meeldib seletada. Lihtsalt reageeringud on huvitavad :)
Seniks aga rohkem katsete kohta ei räägi.
See toob mind autosõidu juurde.
Nüüdseks olen siin mitu korda sedasamust Renault'd ka ise linna- ja külatänavatel näperdanud. Teed veel peas ei ole, aga homme pean näiteks päris ise kohale seiklema ja asjad ära tegema.
Liigelda ei ole liiga kerge. Iga nurga pealt hüppab teele mõni oma elust hoolimatu jalgrattur. Eks nad niiviisi kõikjale kiiremini jõuavadki. Või siis ei jõua üldse. Ok, sadistlik nali. Aga tõsi.
Enamus teedel puuduvad peatee märgistused, mis tähendab, et tegelikult kehtib kõikjal (ka suurematel teedel) parema käe reegel. Loomulikult enamus seda ei järgi ning laiemal rajal sõitjad lubavad endale automaatselt eesõiguse. Niiviisi tekivad olukorrad, kus paremalt poolt tulevad autod lihtsalt suruvad end vahele. Seega peavad olema silmad lihtsalt kõikjal. Meenutab mõneti Egiptuse liikluskultuuri surutuna Belgia raamidesse- kellel suurem, see võidab.
Kiirteid on siin mitmeid ning üks neist läheb minust üsna lähedalt mööda. Eile õhtul otsustasin õues olevat 18 soojakraadi sobiva öise pildistamisilmana ära kasutada ning dressika väel kiirtee kohale jalutada. Sillale jõudes jõudsin teha 3 klõpsu enne, kui tibutamine suuremaks sajuks läks.
Kella 8 ajal oli liiklus üsna tihe:
Nagu mainitud, siis on viimasel ajal väga soe olnud. Päeval on ca 20 kraadi ja pikad varrukad tunduvad liiast. Täna õhtul on küll vaid 13- eilne müristamine rikkus selle ära. Ehk ongi külmem parem, ei kipu nii palju sääski enam tuppa. Ma ei arvanud, et Belgia lõunamaade hulka kuulub. Väike padukas vihma päevas on normaalne doos.
Kolmas nädal, see ei ole veel rekord mu välismaal elamises, aga läheneb! Igatsust veel pole... siin on üsna tegus elu ja iga päev leiab ikka midagi uut. Internet hoiab ilusti ka suhted soojad. Seega siis "milles on probleemi"? Pealegi ei igatse ma Edgari-uudiseid kõikjalt kuulda.
Umbes iga poole aasta tagant tunnen Eestis olles alati, et juba on liiga kaua kohapeal oldud. Kuna viimati saigi kihku rahuldada veebruaris (mis oli ju 8 kuud tagasi!), siis siinne semester teeb selle koos lisanditega kõvasti tasa. Näiteks detsembri algul läheme Lisaga Londonisse konverentsile (2 piletit Antwerpenist edasi-tagasi vaid 19 eurot!). Novembris silkan Hollandisse külla. Võib-olla jõuan jaanuaris ka Saksamaale. Augustis lähen (loodetavasti) Jaapanisse. Alati mahub sinna vahele veel midagi, aga eks näis.
Tuleme nüüd tagasi Belgiasse.
Üldiselt teeme nelja erinevat eksperimenti. Mõnda ka samaaegselt, mistõttu on mõni päev kohe väga tihe.
Näiteks telemeetria abil tihaste järele luuramine. Heldimusega tulid meelde mu baka- ja magistritöö, kuni meenus, mis ma sinna kirja panin...Kahjuks on telemeetria siiski ebamäärane, mistõttu pidime selle katse lugema ebaõnnestunuks ning viskasime vähemalt ajutiselt kõrvale.
Levinuim mulle esitatud küsimus on "mis sa seal siis teed ka?"
Praktika on näidanud, et sellele ei tohi vastata liiga põhjalikult. Piisab: "Katseid lindudega. Uurime käitumist ja toitumist. Aga tead, kui palju siin vihma sajab!..."
Langedes liialt detailidesse, pistetakse vahele näiteks "kuidas seal ka hinnad on?". Samas võidakse küsida nii palju, et mul kulub mitmeid päevi selgitamiseks. Ärge saage valesti aru- mulle meeldib seletada. Lihtsalt reageeringud on huvitavad :)
Seniks aga rohkem katsete kohta ei räägi.
See toob mind autosõidu juurde.
Nüüdseks olen siin mitu korda sedasamust Renault'd ka ise linna- ja külatänavatel näperdanud. Teed veel peas ei ole, aga homme pean näiteks päris ise kohale seiklema ja asjad ära tegema.
Liigelda ei ole liiga kerge. Iga nurga pealt hüppab teele mõni oma elust hoolimatu jalgrattur. Eks nad niiviisi kõikjale kiiremini jõuavadki. Või siis ei jõua üldse. Ok, sadistlik nali. Aga tõsi.
Enamus teedel puuduvad peatee märgistused, mis tähendab, et tegelikult kehtib kõikjal (ka suurematel teedel) parema käe reegel. Loomulikult enamus seda ei järgi ning laiemal rajal sõitjad lubavad endale automaatselt eesõiguse. Niiviisi tekivad olukorrad, kus paremalt poolt tulevad autod lihtsalt suruvad end vahele. Seega peavad olema silmad lihtsalt kõikjal. Meenutab mõneti Egiptuse liikluskultuuri surutuna Belgia raamidesse- kellel suurem, see võidab.
Kiirteid on siin mitmeid ning üks neist läheb minust üsna lähedalt mööda. Eile õhtul otsustasin õues olevat 18 soojakraadi sobiva öise pildistamisilmana ära kasutada ning dressika väel kiirtee kohale jalutada. Sillale jõudes jõudsin teha 3 klõpsu enne, kui tibutamine suuremaks sajuks läks.
Kella 8 ajal oli liiklus üsna tihe:
Nagu mainitud, siis on viimasel ajal väga soe olnud. Päeval on ca 20 kraadi ja pikad varrukad tunduvad liiast. Täna õhtul on küll vaid 13- eilne müristamine rikkus selle ära. Ehk ongi külmem parem, ei kipu nii palju sääski enam tuppa. Ma ei arvanud, et Belgia lõunamaade hulka kuulub. Väike padukas vihma päevas on normaalne doos.
Esiteks- kliki peale, et postitust pikemalt avada!
Teiseks, ega see eelmine ka väga head ettekujutlust siinsest päriselust ei andnud.
Antwerpen ise on suur (üle poole miljoni elanikuga), aga ilus Belgia tudengilinn. Ülikoolilinnakuid on üldiselt kokku 4, kuhu peale õppehoonete kuuluvad ka ühikad.
* Stadscampus (humanitaar-, sotsiaal- ja riigiteadused) - asub kesklinnas
* Campus Drie Eiken (farmaatsia, biomeditsiin, veterinaaria... ehk pm arstiteaduskond)
* Campus Middleheim (matemaatika- ja arvutiteadused, sport)
* Campus Groenenborger (pm loodusteaduskond)
3 viimast asuvad kesklinnast ca 5 km väljas, aga üsna lähestikku, mistõttu tudengeid on siin jalaga segada.
Loomisel on veel 2 teaduskonda- kunst ja disain ning rakendatud inseneriblablabla (loe: ma ei tea täpselt).
Mina töötan Campus Groenenborger'i V-hoones. Kõikjal on majad tähtede järgi.
Elan sellest 200m kaugusel C-hoones.
Ühikas on okei, hallid seinad ja kandiline. Olemas kõik eluks vajalik: kapp, riiul, voodi, laud, tool, kraanikauss ja suur aken, millest naabrite (B-hoone) tegevusi kogu täiega vaadata. Köök jms on korrusel elava ca 10 inimesega jagada. Kõik nad on juhtumisi Hollandist ja ühist keelt räägime harva.
Tööl on minuga ühes ruumis mu põhiline kolleeg Lisa (Rootsist) ning veel Michalis (Kreekast) ja Kristijn (Belgiast). Nimesegaduse vältimiseks- 2 viimast on meessoost. Kogu töörühmas on ca 30 liiget ja noorimad neist (doktorandid) käivad mõnikord ka tööväliselt koos. Inimesed on üldiselt toredad ja eestlastele mittekombeksolevalt omaksvõtvad ja julged.
Taavi Tšehhile vastupidiselt on siin joomist vähe, olgugi et Belgia õlu on täitsa hea ja seninähtud pubid mõnusad. Aga eks välitööde hooaja tõttu on vaja hommikul vara ärgata, õhtul pimedas linde püüda ning vahepeal kontoris istuda. Peale selle sajab siin koguaeg. Eelmine nädal algas soojalt ja päikeseliselt, aga nüüdseks on külm, pilves ja märg. Seepärast pole viitsinud ka pildistada.
Muidu ümbrus on siinses mõistes metsane ehk meie mõistes väga palju puid, parke ja eramaju. Õhk on palju värskem kui kesklinnas. Tegemist on peaaegu äärelinnaga, aga mõnes hoovis võib näha ka lehmi, hobuseid, eesleid, kitsi ning hommikuti kuuleb kuke kiremist. Eeslid on siin mingi popp teema. Võtan vist varsti omale ka.
Kui teil igav on, siis mul on tööl postkast, mille aadress:
kirjasaaja ees- ja perekonnanimi
Campus Groenenborger
Groeneborgerlaan 171 G.V.330
2020 Antwerpen
Belgium
Jään ootama!
Teiseks, ega see eelmine ka väga head ettekujutlust siinsest päriselust ei andnud.
Antwerpen ise on suur (üle poole miljoni elanikuga), aga ilus Belgia tudengilinn. Ülikoolilinnakuid on üldiselt kokku 4, kuhu peale õppehoonete kuuluvad ka ühikad.
* Stadscampus (humanitaar-, sotsiaal- ja riigiteadused) - asub kesklinnas
* Campus Drie Eiken (farmaatsia, biomeditsiin, veterinaaria... ehk pm arstiteaduskond)
* Campus Middleheim (matemaatika- ja arvutiteadused, sport)
* Campus Groenenborger (pm loodusteaduskond)
3 viimast asuvad kesklinnast ca 5 km väljas, aga üsna lähestikku, mistõttu tudengeid on siin jalaga segada.
Loomisel on veel 2 teaduskonda- kunst ja disain ning rakendatud inseneriblablabla (loe: ma ei tea täpselt).
 |
| Milleks pingutada ise pildistamisega, kui see mu eest tehtud on. Sinine taevas on tõenäoliselt photoshopitud. |
Elan sellest 200m kaugusel C-hoones.
Ühikas on okei, hallid seinad ja kandiline. Olemas kõik eluks vajalik: kapp, riiul, voodi, laud, tool, kraanikauss ja suur aken, millest naabrite (B-hoone) tegevusi kogu täiega vaadata. Köök jms on korrusel elava ca 10 inimesega jagada. Kõik nad on juhtumisi Hollandist ja ühist keelt räägime harva.
Tööl on minuga ühes ruumis mu põhiline kolleeg Lisa (Rootsist) ning veel Michalis (Kreekast) ja Kristijn (Belgiast). Nimesegaduse vältimiseks- 2 viimast on meessoost. Kogu töörühmas on ca 30 liiget ja noorimad neist (doktorandid) käivad mõnikord ka tööväliselt koos. Inimesed on üldiselt toredad ja eestlastele mittekombeksolevalt omaksvõtvad ja julged.
Taavi Tšehhile vastupidiselt on siin joomist vähe, olgugi et Belgia õlu on täitsa hea ja seninähtud pubid mõnusad. Aga eks välitööde hooaja tõttu on vaja hommikul vara ärgata, õhtul pimedas linde püüda ning vahepeal kontoris istuda. Peale selle sajab siin koguaeg. Eelmine nädal algas soojalt ja päikeseliselt, aga nüüdseks on külm, pilves ja märg. Seepärast pole viitsinud ka pildistada.
Muidu ümbrus on siinses mõistes metsane ehk meie mõistes väga palju puid, parke ja eramaju. Õhk on palju värskem kui kesklinnas. Tegemist on peaaegu äärelinnaga, aga mõnes hoovis võib näha ka lehmi, hobuseid, eesleid, kitsi ning hommikuti kuuleb kuke kiremist. Eeslid on siin mingi popp teema. Võtan vist varsti omale ka.
Kui teil igav on, siis mul on tööl postkast, mille aadress:
kirjasaaja ees- ja perekonnanimi
Campus Groenenborger
Groeneborgerlaan 171 G.V.330
2020 Antwerpen
Belgium
Jään ootama!
Belgia oli minu jaoks esialgu üsna tundmatu ja
võrdlemisi mittemidagiütlev riik. Erialane sobivus ja tähtsad nimed sundisid
aga asja lausa kohapeale uurima tulema. Alustuseks ka natuke turistipilte.
Brüsseli keskväljakul sattusime peale maratonile.
Vaatasime üle kuningapalee, mis ei olnudki midagi nii erilist, kui ma oodanud olin.
Kohtasin uut liiki- vaaraohaned (Alopochen aegyptiaca). Olid nad siis suurde kuningahoone juures olevasse parki "istutatud" või mitte, aga uus liik ikkagi!
Päeva tipphetk oli kuuldavasti hetk, mil kohtasin miimi. Kõndisime ümber nurga ja ma võpatasin nii kohutavalt selle päkapiku peale, et ka tema ehmatas. Hakkasin hüsteeriliselt naerma ja kui miim end kiirelt kogunud oli, kutsus ta mind enda juurde.
* siin on inimesi palju rohkem ning nad on jaotatud professoriteks ja doktorantideks (+ 1 post-doc: van Overveld ise), kes tegelevad katsete planeerimise, läbiviimise, enamuse analüüsimise ja artiklite kirjutamisega. Samuti on grupis palju inimesi, kes tegelevad nt arvutite ja andmetabelite, katsete jaoks vajamineva varustuse ja tehnika muretsemisega või muude majanduslike küsimustega. Seega jääbki „teadlastele“ (sest ka teised tegelevad uurimistööga siiski) vaid teaduse poolega tegelemine, mis hoiab hulga aega kokku. Piisab, kui räägid, mida sul läbiviimiseks täpselt vaja on ja ülejäänu korraldatakse.
Fun fact. Mistnetting'ut tehakse siin ka. Esmaspäeva saagi hulka kuulus hiireviu (Buteo buteo).
Fun fact 2. Faasaneid võib tihti lendamas näha. Samuti olen kohanud nahkhiiri, liiga palju sääski ja jõhkralt jäneseid.
Selle nädala lõpetuseks- arva ära, kus ja millega on tegu? Esimestele õigesti pakkujatele toon midagi head.
Esimeseks nädalavahetuseks tuli J. mulle
seltsiks ning veetsime rohket kõndimist täis päevad avastades Antwerpeni ja
Brüsseli kesklinna. Tutvusime bussi- ja rongiliiklusega, sõime Belgia vahvleid (siin süüakse jube palju saia!),
külastasime pealinna turgusid ning nentisime, et siinne arhitektuur on täis
kirikuid ja nikerdatud maju.
 |
| Taolised hooned on siin üsna harilik nähtus |
Et J. esmaspäeva varahommikul lennukile saata, ööbisime pühapäeval Charleroi lennujaama juures hotellis, kust oli vaade põhimõtteliselt lennurajale.
Asiseks läks elu siin alles esmaspäeval. Kohtusin
Antwerpeni Ülikooli Evo-Eco töörühma professori ja oma
siinse juhendajaga. Uut informatsiooni ja inimesi voolas ohtralt sisse ning
väsitasid mind juba õhtul poole kaheksaks ära, mil ma lihtsalt voodisse magama
kukkusin. Mõne päeva põhjal nähtud erinevused
minu EG ja siinse töörühma vahel:
* siin on inimesi palju rohkem ning nad on jaotatud professoriteks ja doktorantideks (+ 1 post-doc: van Overveld ise), kes tegelevad katsete planeerimise, läbiviimise, enamuse analüüsimise ja artiklite kirjutamisega. Samuti on grupis palju inimesi, kes tegelevad nt arvutite ja andmetabelite, katsete jaoks vajamineva varustuse ja tehnika muretsemisega või muude majanduslike küsimustega. Seega jääbki „teadlastele“ (sest ka teised tegelevad uurimistööga siiski) vaid teaduse poolega tegelemine, mis hoiab hulga aega kokku. Piisab, kui räägid, mida sul läbiviimiseks täpselt vaja on ja ülejäänu korraldatakse.
* Tehakse mitmeid katseid paralleelselt, aga
ainult sügisel. Ehk siis täpselt sel ajal, mil meil välitöid pole.
* Katseid planeerivad ainult doktorandid.
(Äkki seetõttu, et neil post-docid puuduvad...) Näiteks töötan ma koos Rootsi
tüdruku Lisaga, kes oma projekti raames kõike organiseerib, koostab graafikuid ja
jagab tööülesandeid. Tööd on sellevõrra küll megapalju rohkem, aga nii on hea
omada ülevaadet, mida ja täpselt sa teed, mis olemas on, mida veel vaja on jne.
Muidugi on hea ka omada inimesi, keda tööle rakendada...
* Uurimisalasid kahe grupi vahel väga võrrelda ei saagi. Neil on vaid
lehtmetsad (kask ja tamm), mille sekka võib mõni üksik mänd ära eksida. Kaste
võib kontrollida rahulikult teel või suure rohu sisse niidetud rajal jalutades ja vahetevahel natuke kõrvale
astudes. Ehk siis võrreldes meie mis-kuradi-võsarägastik-otsin-juba-pool-tundi-kasti-oih-kraavi-kukkusin’iga, on siin "päris" mets olematu. Pigem on tegemist külakestega, mille vahel on fragmendid puude ja põldudega.
Eks erinevusi on veel, aga neid märkasin kohe.
Üldiselt inimesed on äärmiselt abivalmid,
lahked ja jutukad. Kohe muretseti mulle staatus „visiting researcher“,
töötõend, mis avab linna eri osades asuvaid töö- katseruume, ning sain omale ka lauakese.
Kunagi töörühma koosolekul pean tegema enda projektist ka ülevaate ning
teistele tuvustama meie tööd EG-s. Kohutav, arvestades mu konarlikku inglise
keelt teadusmaastikul.
Aga! Kui olen mõne nädalaga siinse selgeks
saanud, pean hakkama ise neid katseid läbi viima ja autoga kohale sõitma.
Loodan selle käigus kõik need miljonid jalgratturid ellu jätta. Näete kui palju
rattaid:
Nali, vaadake seda:
Nii kaugele kui silm seletab...
Tegelikult mu esimene autosõit siin läks päris hästi. Kõik jäid ellu ja ostsin omale elu esimese kõrvitsa. Hetkel oleme tegelenud telemeetriaga, aga kuna meid on saatnud ebaõnn (linnud ei liigu pesakasti tagasi), tuleb metoodika ümber mõelda.
Selle nädala lõpetuseks- arva ära, kus ja millega on tegu? Esimestele õigesti pakkujatele toon midagi head.
Kuna ma jooksin Eesti elu eest Belgiasse peitu, siis ajutiselt saab sellest "fotoblogist" hoopis jutublogi, kus pilte vähem ja sõnu rohkem. Tavalist reisijuttu siit aga enamasti ei leia, sest ma lihtsalt olen liiga laisk ja minu jaoks ei ole siinne kultuuriruum ka nii suurt kirjeldamist väärt. Ei ole siin džungleid ega jääkarusid, mida Eestist ei leiaks.
Küll aga võite saada väikese ettekujutuse, mismoodi näeb välja visiting researcher'i elu Antwerpeni Ülikooli evolutsioonilise ökoloogia töörühmas.
Mis puudutab septembrikuu viimaseid teemasid, siis nende piltide postitamise jätan helgesse tulevikku, sest mu arvuti annab niigi endast kõik, et vaid siinsete fotodega enam-vähem hakkama saada.
Küll aga võite saada väikese ettekujutuse, mismoodi näeb välja visiting researcher'i elu Antwerpeni Ülikooli evolutsioonilise ökoloogia töörühmas.
Mis puudutab septembrikuu viimaseid teemasid, siis nende piltide postitamise jätan helgesse tulevikku, sest mu arvuti annab niigi endast kõik, et vaid siinsete fotodega enam-vähem hakkama saada.
Päris palju on. Võib öelda, et olen õhupallide alal suhteliselt spetsialist. Eriti kollaste. Neid üritan ma alati endast eemale lüüa. Mõlemal korral on nad vastu pannud, mistõttu on mu pingutused seni ebaõnnestunud. Tulevasel sünnipäevapeol aga kavatsen ära teha 70-le õhupallile....
Igatahes on see olnud aastaga kaasaskäiv ebameeldiv kogemus, mistõttu on mul kollaste õhupallide foobia. Selle sümboliks on see pilt, mis räägib värvist ja vaablasest (=valu).
Ootasin hetke, mil see tegelane oma murus ronimisega jõuaks täpselt kollaste lillede taustale, aga see ei olnud lihtne. Esiteks jäi liikumistrajektoori valimisel peale tema soov ja teiseks on mu fotoka kit-objektiivi automaatfookus pärast parandust väheke kinnikiiluv. Seetõttu pean enamuse tööst ise ära tegema, aga liikuva objekti puhul on see võrdlemisi keeruline ja ma ei ole osav.
Tegelt mulle meeldib pilt mitmes mõttes:
1) ta piilub nii armsalt kõrte vahelt
2) leht tekitab veidi sügisest tunnet
3) sain täpselt pildile, mida tahtsin
Mind häirib veidi aga lillede liigne kaugus ja ühe ülemise kõrre puuduv ots. Riivab silma.
Muusosas ei suutnud ma ka otsustada, kumb on parem. Kas see, kus roheline värv on vähemaks võetud, või originaalne? Ma vist eelistan esimest, sest see on huvitavam ja alati ei peagi kõik liiga naturaalne olema.
Igatahes on see olnud aastaga kaasaskäiv ebameeldiv kogemus, mistõttu on mul kollaste õhupallide foobia. Selle sümboliks on see pilt, mis räägib värvist ja vaablasest (=valu).
Ootasin hetke, mil see tegelane oma murus ronimisega jõuaks täpselt kollaste lillede taustale, aga see ei olnud lihtne. Esiteks jäi liikumistrajektoori valimisel peale tema soov ja teiseks on mu fotoka kit-objektiivi automaatfookus pärast parandust väheke kinnikiiluv. Seetõttu pean enamuse tööst ise ära tegema, aga liikuva objekti puhul on see võrdlemisi keeruline ja ma ei ole osav.
Tegelt mulle meeldib pilt mitmes mõttes:
1) ta piilub nii armsalt kõrte vahelt
2) leht tekitab veidi sügisest tunnet
3) sain täpselt pildile, mida tahtsin
Mind häirib veidi aga lillede liigne kaugus ja ühe ülemise kõrre puuduv ots. Riivab silma.
Muusosas ei suutnud ma ka otsustada, kumb on parem. Kas see, kus roheline värv on vähemaks võetud, või originaalne? Ma vist eelistan esimest, sest see on huvitavam ja alati ei peagi kõik liiga naturaalne olema.
Et oleks selgelt märgitud- eelmise vastus oli Hiiumaal Ristnas asuv radarijaam.
Ma tunnen, et suvekuud on mõjunud mu fotohuvile väga pärssivalt, sest ma ei kanna isegi fotokat enam kaasas nii tihti. Elu on üsna kiirelt muutunud ning omandab uut, põnevat ja loodetavasti suurepärast maiku veel pikalt edaspidigi. Nii hämmastavalt erinevad on kõik sügised üksteisest.
Hämmastav ei ole aga minu aeglus, mistõttu võtan omale koormaks jällegi uued väljakutsed, aga annan nendeks rohkem aega. Nädala lausa. Ja mitte ainult 1 teema = 1 pilt.
Pühendan septembrikuu sümboolselt möödunud aastat iseloomustavatele hetkedele, mis paljuski meelde jäid. Vastused leiate siit varsti...
I nädal - Kui palju on õhupallil värve?
II nädal - Mis on ühist hamburgeril ja laulukaarel?
III nädal - Mis juhtus, kui siil oksendas, rebane kasvas ja lambal purunes jalg?
IV nädal - Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
V nädal - Kas olete veel alles?
Ma tunnen, et suvekuud on mõjunud mu fotohuvile väga pärssivalt, sest ma ei kanna isegi fotokat enam kaasas nii tihti. Elu on üsna kiirelt muutunud ning omandab uut, põnevat ja loodetavasti suurepärast maiku veel pikalt edaspidigi. Nii hämmastavalt erinevad on kõik sügised üksteisest.
Hämmastav ei ole aga minu aeglus, mistõttu võtan omale koormaks jällegi uued väljakutsed, aga annan nendeks rohkem aega. Nädala lausa. Ja mitte ainult 1 teema = 1 pilt.
Pühendan septembrikuu sümboolselt möödunud aastat iseloomustavatele hetkedele, mis paljuski meelde jäid. Vastused leiate siit varsti...
I nädal - Kui palju on õhupallil värve?
II nädal - Mis on ühist hamburgeril ja laulukaarel?
III nädal - Mis juhtus, kui siil oksendas, rebane kasvas ja lambal purunes jalg?
IV nädal - Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
V nädal - Kas olete veel alles?
Ma ei hakka isegi üle lugema, kui mitu nädalat kulus mul Taavi teema peale mõtlemisele.
Loengus käsitlesime küll abstraktseid seksikaid nimisõnu ja ma mõistan, et need talle väga meeldisid, aga verb?! Vähemasti pakkus see esialgu kõigile nalja. Lõpuks tulid taaskord appi nii loengumaterjalid kui internet ja leidsin, et abstraktsed verbid on inglise keeles väikeses koguses isegi olemas. Valisin neist kõige seksikama, milleks sai sõnaühend "to blow".
Siin on tulemus:
Fotokast vaadates ei oleks ma just seda pilti siia valinud, aga mustvalgena tuli peegeldus eriti lahedalt esile. Tundub, nagu ma oleks seda hullult töödelnud, aga kuna T oli niigi heledalt valgustatud, siis piisas vaid törtsukesest kontrasti väljatoomisest.
Ma olen talle selle pildi avalikustamise eest nüüd võlgu, aga ehk elan üle...
Loengus käsitlesime küll abstraktseid seksikaid nimisõnu ja ma mõistan, et need talle väga meeldisid, aga verb?! Vähemasti pakkus see esialgu kõigile nalja. Lõpuks tulid taaskord appi nii loengumaterjalid kui internet ja leidsin, et abstraktsed verbid on inglise keeles väikeses koguses isegi olemas. Valisin neist kõige seksikama, milleks sai sõnaühend "to blow".
Siin on tulemus:
Fotokast vaadates ei oleks ma just seda pilti siia valinud, aga mustvalgena tuli peegeldus eriti lahedalt esile. Tundub, nagu ma oleks seda hullult töödelnud, aga kuna T oli niigi heledalt valgustatud, siis piisas vaid törtsukesest kontrasti väljatoomisest.
Ma olen talle selle pildi avalikustamise eest nüüd võlgu, aga ehk elan üle...
Jaanis pidi küll otsad andma, kui ma ta tööpäeva lõpul teemaküsimusega ekraani tagant välja ehmatasin. Ta seletas oma peas olevat tühjust pika eelneva ajukasutusega ning laste sõber google aitas ta hädast välja. Nii saigi minu õnnetuseks teema hääled. Jani kiituseks aga, et sellele lahenduse leidmiseks kulus mul nädalaid ja idee teostamiseks oma peas veel päevi. Katsuge ise pildistada midagi kuuldavat!
T-ga mässasime suviselt liiga valges öises metsas, kahjuks käesolevateks vahenditeks vaid taskulamp, värviline led-lambike, peegel ja nõrga valgusega pealamp.
Ideest ma enne ei räägi, kui teie oma emotsioone ei jaga. Mu amatöörlik katse:
Rohkemate ressursside korral võiks kauguses õrnalt olla näha rohkem puid ja valgusvihk ehk rohkem taskulampe (pidin ühte lampi kasutama nii vihuna kui puude valgustamiseks), sest praegu on kased minu maitse jaoks natuke tugevalt valgustatud.
Kunagi tahaks teha midagi sellist.
Aga siis oleks vaja midagi prožektori-taolist ja udu, et valgust hajutada.
T-ga mässasime suviselt liiga valges öises metsas, kahjuks käesolevateks vahenditeks vaid taskulamp, värviline led-lambike, peegel ja nõrga valgusega pealamp.
Ideest ma enne ei räägi, kui teie oma emotsioone ei jaga. Mu amatöörlik katse:
Rohkemate ressursside korral võiks kauguses õrnalt olla näha rohkem puid ja valgusvihk ehk rohkem taskulampe (pidin ühte lampi kasutama nii vihuna kui puude valgustamiseks), sest praegu on kased minu maitse jaoks natuke tugevalt valgustatud.
Kunagi tahaks teha midagi sellist.
Kevad oli küll, kui Kertu ka mõne ajakohase teema ütles. Kui ma õigesti mäletan, siis talle aitas igasugustest numbritest ja paksudest...
Nüüd on see pilt mu ajaskaalal küll lausa pornograafiliselt kohatu, eriti võrreldes eelneva suvisusega, aga sellegipoolest- tore kevadiselt soe õhtu vahvate kursakaaslaste, kuuma ingveritee ja isetehtud lumeinglitega!
Nüüd on see pilt mu ajaskaalal küll lausa pornograafiliselt kohatu, eriti võrreldes eelneva suvisusega, aga sellegipoolest- tore kevadiselt soe õhtu vahvate kursakaaslaste, kuuma ingveritee ja isetehtud lumeinglitega!
Tegelikult oli tol päeval (12. märtsil siis) muuhulgas ka Kuradi- ja Inglisilda tutvustav ekskursioon, mille tõttu Kadri selle teema pakkuski. Kahjuks aga ei kohanud ma selle jooksul sillal ühtegi "vanat" inimest.
Ma ei leia, et mu vanaema nii vana oleks, aga tema hüüdnime kohaselt peaks ta sinna kvalifitseeruma ikka. Silla mõiste laieneb ju kindlasti ka sadamasillale, eks ;)
Reaktsioon on tingitud sellest, et kuna sadamas ei tohi ujuda, siis Taisi "kukkus" vette ja vanaema oli kohkunud.
Ma ei leia, et mu vanaema nii vana oleks, aga tema hüüdnime kohaselt peaks ta sinna kvalifitseeruma ikka. Silla mõiste laieneb ju kindlasti ka sadamasillale, eks ;)
Reaktsioon on tingitud sellest, et kuna sadamas ei tohi ujuda, siis Taisi "kukkus" vette ja vanaema oli kohkunud.
Ei, ma ei ole oma blogi siin unustanud ega hüljanud. Nagu te teate, olen toonud vabandusteks ajapuuduse, välitööd ja sobiva arvuti puudumise vabadel hetkedel. Nüüd on välitööd läbi ja aega küllaga, seega on vabandused ka otsas. Enamuse järelejäänud teemade pildid on olemas ning katsun nad aegamööda siia postitada ka, et siis omale mõni uus väljakutse mõelda. (Ja seda jälle ca 4 kuud hiljem täita.)
10. märtsil käisime mõnedega Tartu lähistel lühikesel matkal ning kuna Maarjal inspiratsioon puudus, andis ta mulle vabad käed teemaga improvisatsioon. Väga laia mõiste alla sobis paljutki. Antud juhul läks kõige enam täppi Tarvo koolilõpuprojektis osalemine. Ta pidi tegema video mingist Grind Festi asjast ning me Taisiga saime põhimõtteliselt operaatoriteks. Ühel mõttepausil tegime green screen'ist väikeste lisanditega lihtsalt pilti, ei mingit suuremat mõttetööd ega rohkemat pingutust selle teema jaoks.
10. märtsil käisime mõnedega Tartu lähistel lühikesel matkal ning kuna Maarjal inspiratsioon puudus, andis ta mulle vabad käed teemaga improvisatsioon. Väga laia mõiste alla sobis paljutki. Antud juhul läks kõige enam täppi Tarvo koolilõpuprojektis osalemine. Ta pidi tegema video mingist Grind Festi asjast ning me Taisiga saime põhimõtteliselt operaatoriteks. Ühel mõttepausil tegime green screen'ist väikeste lisanditega lihtsalt pilti, ei mingit suuremat mõttetööd ega rohkemat pingutust selle teema jaoks.
Mäletan, et naistepäeval oli päris korralik (tantsu)pidu ning mingil hetkel küsisin Kristinkalt teemat ja ta ütles mulle selle.. Paks pudelis?! Tol hetkel lõin käega ja mõtlesin, et teen siis kellestki läbi pudeli pilti. Hiljem tuli uus mõte, aga kuna tihast pudelisse suruda oleks päris kole, siis laiendasin selle topsikule. Sinna võib neid toppida küll.
Tegelikult oli kaalul näit ka (19,56 g), aga see kustus napilt enne ära ja ma ei hakanud linnule enam rohkemat lisastressi näidu tagasisaamiseks tekitama. Tegelikult ei ole sellise raskusega lind mingi paks, aga te ei teaks seda, kui ma just öelnud poleks.
Et katseid mitte liialt kompromiteerida, tuli see pilt teha võrdlemisi kiiresti, ja nagu näha, on mul veel palju õppida kiirelt tegutsemisest ja mõtlemisest. A la kaal, valgus jne.
Tegelikult oli kaalul näit ka (19,56 g), aga see kustus napilt enne ära ja ma ei hakanud linnule enam rohkemat lisastressi näidu tagasisaamiseks tekitama. Tegelikult ei ole sellise raskusega lind mingi paks, aga te ei teaks seda, kui ma just öelnud poleks.
Et katseid mitte liialt kompromiteerida, tuli see pilt teha võrdlemisi kiiresti, ja nagu näha, on mul veel palju õppida kiirelt tegutsemisest ja mõtlemisest. A la kaal, valgus jne.
Kuna suur osa mu ajast möödub Kilingi-Nõmmes, siis siin ei ole enam palju uusi nähtusi, mis suurt pildistamisemotsiooni tekitaks. Väikesed Tallinna ja Pärnu tripid on aga liiga kiired, et jõuaks üldsegi mõtlema hakata. Piltidega on korraliku arvuti tõttu võimalik tegeleda suuresti vaid Tartus ja seetõttu paljudel põhjustel ma ei jõuagi omadega just kiirelt edasi.
Täna mu läpakas aga surijat ei mängi ja jõuangi selle postituse juurde.
Ave teema mulle täitsa meeldib, sest seda annab päris mitmeti lahendada. Üsna lihtsalt sobitub sellesse minu arvates ka see vana tossupaar, mis ühe K-Nõmme elektritraadi küljes juba nädalaid ripub.
Ei, mul pole mingit teemat must-valgega, aga need värvid olid lihtsalt nii mõttetud ja nii tundus parem.
Täna mu läpakas aga surijat ei mängi ja jõuangi selle postituse juurde.
Ave teema mulle täitsa meeldib, sest seda annab päris mitmeti lahendada. Üsna lihtsalt sobitub sellesse minu arvates ka see vana tossupaar, mis ühe K-Nõmme elektritraadi küljes juba nädalaid ripub.
Ei, mul pole mingit teemat must-valgega, aga need värvid olid lihtsalt nii mõttetud ja nii tundus parem.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
- Follow Us on Twitter!
- "Join Us on Facebook!
- RSS
Contact